Õhtune peedistumine hommikuse kapsastumisega

Ehk siis sai hommikul kolmveerand viieni Wodet tehtud kolmele. Tegelikult minu poolest oleks pikemaltki võinud, mina võin hommikul magada, aga üks meist jõudis õhtul Mytofestilt ja pidi hommikul tööle minema ja kella kolme-nelja paiku mängijad juba mõnevõrra "hõljusid". Männa rääkis, et algav koolikoormus võib temalt mänguaja päris ära võtta - millest oleks paganama kahju, ma ei tahaks kohe mitte kaotada üht oma lemmikmängijat ja üht andekaimat noort mängijat üldse, keda minu silmad näinud on. Niuts. See tähendab, et tuleb talle enne septembrit katsuda võimalikult palju mänguvõimalust tekitada.

Arutasime juba vaikselt, kuidas järgmisel Mytofestil drägonit peaks mängima, eks see üks tulevikumuusika on ja ilmselt rohkem etendus või demonstratsioonesinemine kui päris mäng, aga tasakesi mõte liigub juba. Pagan. Kes selle aja kasse kantseldaks?

Päev algas

...jälle peavalutabletiga. Eilne päev sai puha maha molutatud või päris voodis vedeldud. Väljas on sama mitmendat päeva pilves ja vihmaeelne ilm kui pea valutab. Ühtlase kuumaga unustasin vahepeal ilmastikutundlikkuse ära, ilmselt tuleb sellega nüüd jälle harjuma hakata. Huvitav, kas nii kuumale suvele järgneb nii külm talv, et korstnaots jälle aeg-ajalt ära jäätub?

Migreen vol2

Migreen jätkus eile vahelduva eduga ja teeb seda ilmselt ka täna. Varsti peab minema ja laskma endale uue tabletiportsu välja kirjutada. Kui peavalu kord välja ilmub, siis viibib külas tavaliselt mitu päeva. Nii hull enam pole kui vanasti, mingil ajal võis täiesti vabalt pea nädal aega järjest valutada. Rekord on olnud 13 päeva.

Kella neljani hommikul sai mängu tehtud ja kui Sash ei peaks täna Mytofestil möllama, oleks ilmselt hommikuni välja läinud. Kaastunne ja õlalepatsutus talle, kes ta lubas seal kusagil mätta peal unevõlga tasa teha üritada. Siinkohal pole sünnis öelda, millise taustmuusikaga. Mis tuletab omakorda meelde selle sõna ja kolm tilka verd, mis talle sai antud: juhul, kui Sash peaks olema järgmise Mytofesti peakorraldaja, lähen talle sinna DM-iks drägoni töötubadesse d10-t mängima. Õnneks on leping Sashaatanaga nii täpselt sõnastatud, et kui olen mina sõnaga seotud, siis on tema ka.

Üllataval moel ärkasin juba 8 üles, ilmselt eelkõige peavalu pärast, võtsin Mytofesti hommikutelevisioonist linti ja plaanin nüüd tagasi magama minna. Nägudeni.

Abiks tegelase loomisel

Üks informatiivsem jupp ühest tänasest vestlusest, millest ehk mõnel drägonimängijal abi võib olla, enne kui see logide massi igaveseks ära kaob.

Shadow says:
ja kui on tegelase loomisega raskusi, siis tuleb võtta ette see, mida maailmast tead ning teha natuke kainet arutlust. Tegelase tegemisega on üks väga lihtne nõks: selleks, et tüübil mängus palju teha oleks, peab ta olema seotud mõnega mängus tegutsevatest peamistest jõududest, parem isegi kui kahega
Sash says:
heh... selleks tuleb sellest enne midagi teada
Shadow says:
mis on kariibi mere mängu põhiliinid hetkel? loogiliselt võttes piraadid, kaubandus, sõjavägi ja poliitika. järelikult peab tegelane olema seotud ühe või kahega nendest neljast jõust, et tal oleks midagi teha, või minupoolest kasvõi kõigiga
Shadow says:
kui oled ära määranud jõu, saad juba täpsustada oma tegelase koha selles
Sash says:
teen endale ühe vene talutüdruku... sellel peaks hommikust õhtuni palju tegemist olema
Shadow says:
jah, ainult oma väikeses vene külas
Shadow says:
kui tahad aktiivselt ja palju mängida, peab sul olema põhjus viibida seal, kus kõige tõenäolisemalt midagi toimuma hakkab
--------
Teema jäi tol hetkel pooleli, kui seda aga siin edasi arendada, siis võiks edasi arutleda umbes järgmiselt:
KUI sinu tegelane on piraat, siis kas ta on ise kapten või kellegi alluv? Mis auastmes või ametis alluv? Millised on suhted oma ülemusega? On tal sõpru? Kui suure lahingukogemusega ta on? Kuidas selle ameti peale sattunud? Piraatide sekka võib arvata ka igasugused vahendajad, nii need, kes röövitud kauba ära ostavad kui need, kes vahendavad näiteks vangide eest lunaraha maksmist. Kes on need, kellega sinu tegelane ametialaselt suhtleb? On ta mängu alustamise hetkel ametis või vaba? Kas tal on abistajaid võimude seas?

KUI sinu tegelane on kaupmees, siis: millega ta kaupleb? Kas tal on oma laevu või kaupleb ta maatransporti kasutades? Kas ta sõidab ise oma laeval kaubaga kaasa? Kes on tema lähemad kaastöölised? Kes on konkurendid? On ta mõne kaupmeeste gildi liige ja kui on, siis mis kasu ta sellest saab? On tal sõpru? On tal vaenlasi?

KUI sinu tegelane on poliitik, siis mis riiki või poliitilist jõudu ta esindab? Poliitiliseks jõuks võib vabalt olla ka ükskõik milline kirik. Mis on selle jõu üldine eesmärk ja põhimõtted? Milline on sinu tegelase eesmärk selle jõu sees ja tema põhimõtted? Mis on see, mida ta peab mängu alustamise hetkel tegema või saavutama? Kes võimsatest seisab tegelase selja taga ja millised on tema huvid? Kes võimsatest on huvitatud tegelase hävitamisest? On tal isiklikke vaenlasi?

Kui nüüd hakata neid asju omavahel kombineerima, läheb veel põnevamaks. Piraat + kaupmees = röövitud kauba müüja? Piraat + poliitik = äraostetud võim? röövitud varandusega rikkaks saanud endine piraat ja praegune korralik kodanik? Piraat + sõdur = küsimus, kas endine piraat praegu sõjaväes või endine sõdur piraadilaeval? Kaupmees + poliitik = poliitik, kel on ärihuvid? Kaupmees + sõdur = kaubalaeva kaitsev sõdur? Mängige võimalustega, siduge üks niit siia ja teine sinna. Tekitage endale ise nõrku kohti, mida teised avastada saavad (Näiteks poliitik, kelle poeg või vend on piraat). Mida põhjalikuma ettevalmistustöö oma tegelase sobitamisel süsteemi teete, seda suurem on tõenäosus, et mõni DM-i plaan teid sündmuste keerise keskpunkti tõmbab.

Janiiedasi janiitagasi... Pikk jutt on nagu ta on. Lühidalt öeldes: küsige oma mängujuhilt maailma üldine kirjeldus ehk see info, mida kõik teavad, leidke tegelasele kõigepealt koht mingis suuremas süsteemis, mõelge välja, mida ta seal täpselt teeb ning kes on ta ümber, ja alles siis võtke ette ta nägu, päritolu ja varustus.
Ja mängujuhid - kasutage maksimaalselt ära oma mängijate fantaasia, lastes neil enne mängu alustamist luua oma tegelase seltsi kõrvaltegelasi, kohti ja organisatsioone. Sealt võib leida kuldmune. Endal kergem ja teistel põnevam.

Migreen

Rõve peavalu. Migreeniks nimetavad. Nii hull pole ammu olnud. Kuid abinõud on tarvitusele võetud, varsti peaks üle minema. Keep smiling. Õhtul kahtlustasin algavat Männatõbe (seda, kus miski 24 + x tundi on palavik 40 kandis), aga õigeaegne goldrex aspiriiniga hoidis vist hullema ära. Sisustan hommikust ennetööaega Brettonia käsikirjaga. 210 arvutilehte olemas ja minu arvutileht on tavaliselt see hulk teksti, mis normaalsed inimesed kolme lehe peale mahutavad.

Edasi lonkis ta pealinnas ringi. Kesksügisene ilm kiskus sandiks ja rahvast liikus tänavatel vähe. Kusagil polnud märki ei õest ega I.E.-st, kes nii lahkesti lubas kokkusaamise korraldada. Shaakalis arutati, miks pagendatud printsessile nii väike saatjaskond kaasa anti. Palju siis, uuris Shalif igavusest, oodates nahavahe soojendamiseks tellitud kuuma suppi lauale. Mitte mingeid õukondlasi ja vaid kuus ihukaitsjat vist, needki mitte kuninga, vaid haldjate omad. Haldjad? Nüüd läks vaidluseks, üks väitis, et enamjaolt olid saatjad inimesed, teine, et mundrid olid haldjate omad. Shalif ei viitsinud tõde ära oodata, vaid kolis oma supiga teise lauda, kus jutulõng hoopis suurema hooga näis jooksvat. Seal arutati, et Finbari lahkumisest peale pole Shaakalis enam pooltki nii lõbus, ja naerdi Finbari kindlat maitset naiste suhtes. Et Finbarile meeldida, pidi naisel olema hele nahk, tumedad juuksed ning hea märkilaskmisoskus. Loeti üles vähemasti neli enam-vähem sellele kirjeldusele vastavat neidu. Shalif oleks äärepealt juba naiste asjus sõna sekka öelnud, kuid siis keeras jutt tõmmule tantsijapiigale, kes kah vahepeal Finbariga suhtles ja Shaakaliski mõnikord flööti mängimas käis. Oh jumalad, mõtles Shalif ja toppis lusika kähku uuesti suhu. Millal tüdruk siin viimati pilli mängimas käis üldse? Õlakehitused. Siiani on käinud nagu heaks arvab. Millal viimati käis, uuris Shalif ükskõikset nägu teha püüdes. Mõne päeva eest vist, pakuti vastuseks. Kus see tütarlaps üldse elab, uuris kõrbepoeg tasahilju edasi. Noh, peamiselt on teda Kuldsules nähtud ja vahepeal seisis ta hobune mitu nädalat Shaakali tallis ja lammutas seda, kuni viimaks latriukse maha sai löödud ning tallipoiste rõõmuks jalga laskis. Viimati nähtud seda musta elajalooma mingi noormehe seltsis Kuldsule trepil, kui ta seal uksehoidjat ära süüa tahtis. Shalif tegi õlut välja ning õhutas lobamokki tagant. Talle oli juba selge, et I.E., Shalifi õde ja tolle hobune on omavahel hästi tuttavad. Keegi hõikas kaugemalt, et nägi seda hobust Ennisteri väesalgas, kui see Merdeni metsast tuli, kuid Shalif ei jõudnud teadjat täpsemalt küsitleda, sest jutt keeras tantsijanna peale tagasi. Meestel jooksid meenutamisestki suud vett ja Shalifile kiideti, et tütarlaps olla veel ilusamaks läinud – koos kommentaaridega selle kohta, millest naised tavaliselt ilusamaks arvatakse minevat. Shalif tundis, et nüüd on ka temal midagi juua vaja.

(Tõmmu tantsijapiiga oli isand Shalifi kaotsis õde, nagu lugeja ilmselt taibata jõudis)

Kes tahab õppima hakata

... vaikselt, häbelikult, natukehaaval ja omaette - olge lahked. Õpik on siin.
http://www.middleeasterndance.homestead.com/Movements.html

Lisaks üks väga armas harjutus, mis pärineb sellelt lehelt:
http://www.shira.net/howtomove.htm

The Sphinx. I find that having a weight on your abdomen gives feedback to your muscles, helping you feel when you're doing the move right. Lie on your bed, on your back. Place your pet cat on your stomach. Cuddle it to make it lie down on its stomach, sphinx-like. It doesn't matter which end (the head or the tail) is pointing toward your face. If you don't have a pet cat (or a small dog about the same size), try substituting an object such as a brick of similar size, weight (8-14 pounds), and shape. Now, using only your abdominal muscles, push the cat's head as high as possible into the air at the same time you bring its tail end down lower. Hold this position a few seconds, until your cat relaxes. Now reverse it, making his tail go up higher and his head lower. Again, hold it until the cat relaxes. Repeat until your cat becomes offended with the abuse and stalks away in disgust. If you keep cuddling him with your hands while you do this, you may persuade him to stay longer. Once you're able to alternate comfortable with the cat on your stomach, try it standing up. From there, the rolling motion should be easy to accomplish.

P.S. Pilt pärineb Nabaratooriumi kodulehelt ja tehtud on see Hansapäevadel. Mitte minu poolt kahjuks.

Tänane tsitaat

Ants Miller kirjutab BAASis "Surelike masinate" kohta järgmist:

Kristjanil on muidugi õigus, kui ta kogu selle loo absurdsuse letti laob. Tehniliselt võimatu ja usutamatuid kokkusattumusi täis. Samas aga saab palju andeks anda just sellesama mõnusa idee ja keelekasutuse pärast. Midagi ei ole teha, diagnoos young adult tähendab praktikas ka seda, et need, kes peavad ellu jääma, veetakse igast võimatust supist välja ja need, kes peavad surma saama, killitakse lõdva randmega. No ja isegi sellises mängupaigas nagu Eesti, mille sõjavägi päris armeedega võrreldes vanas mõisas tegutsevat loovuslaagrit meenutab, ei õnnestu tüübil pühameest mängides laevade õnnistamise ettekäändel pommidega angaari kõndida... Ent ikkagi, tahaks kah ära tuua ühe lõigu, mis iseloomustab raamatu irvmusta huumorit, mille eest ma talle palju andeks annan:

Tere tulemast TUNBRIDGE WHEELSI!
Rahvaarv (500) (467) 212 ja tõuseb kogu aeg!

Jutuga suht päri. Ning toodud tsitaat on ka minu lemmikute hulgast. Tiritammele sai kunagi naljatamisi pakutud ideed hakata välja andma raamatusarja nimega Speedwell. Sinna koondataks teiste kirjastuste poolelijäetud sarjad. Speedwell oli nimelt linn "Surelikes masinates", mis elatas end suuremate linnade prügimägedelt leitust. Aga viimaste kuulukate põhjal tahtvat Varrak oma poolikud sarjad ise ära teha. Elame, näeme. Siis usun, kui näen. Kui mainet on tükk aega ühesuunaliselt kujundatud, võtab tükk tööd, enne kui seda vastassuunda keerata õnnestub ja enam ei arvata koeraks heintel, kes ise ei söö ja teistele ei anna. Kui nad selle ära suudavad teha, siis au ja kiitus, aga seni väheke skeptiline seisukoht.

Teooria ja praktika, strateegia ja taktika

Kui väga veab, tõmbab Ryhkija nädalavahetusel Seitsmenda Mere käima. Hea ajastus, jõuab enne kooli algust mängujuhi jaoks kõige raskemast ajast ehk kahest esimesest mängusisesest nädalast üle saada. Kui see õnnestub, jookseb enam-vähem ühe kindla seltskonna sees juba kolm mängu. Noh, neli isegi, kui ma end ükskord nii kaugele saan, et uuesti Brettoniaga tegelda, et see lõpuni vedada. Drägonisti paradiis, ma ütleksin. Millegi umbes selliseni olengi tahtnud välja jõuda. Et oleks üks hea seltskond ja võimalus palju mängida, ilma et mängujuht pidevalt kärvamise äärel on.

Kusjuures ükshaaval on vähemalt kogu minu grupp üles tunnistanud, et kergem on mängida msn-s. Mõtlemisaega on rohkem ja mängija on enesekindlam. Omast kogemusest võin lisada, et ka rollis püsimine on kergem, sest ei näe DM-i ega kaasmängija näoilmeid. Juhtida on kergem, sest mängijad ei näe mängujuhti 'musta tööd' tegemas ega saa sellest midagi järeldada. Ning keskendumine on parem, sest mänguvälist mula ei viitsita kirjalikult eriti ajada.

Muidugi jah, taas see vana teema d20 versus d10... Kes mängib õigesti ja kes valesti. Selle ümber on foorumis palju piike murtud. Vaikselt muidugi katsetatakse uusi süsteeme ja teisi tehnikaid kui WotC-i dogmad, aga avalikult sellest seal enam ei räägita, et ketserina tuleriidal ei lõpetaks. Kuuled lihtsalt juhuslikult, et ohhoo, X või Y on seda või toda süsteemi katsetanud.

Eks sellega on nagu tõe ja valega - ei ole olemas absoluutset ja ühest tõde, vaid palju väikesi, mis võivad üksteisele üsna vastandlikud olla. Mina võimaluse korral enam d20 üldse ei mängi - kes on volvoga sõita saanud, hakkab paratamatult trabanti teise pilguga vaatama. Kõik sõltub mängu iseloomust ja sellest, mida mängujuht ja tema grupp teha tahavad. Kui mängitakse selleks, et tulla kokku, võtta mõned õlled, visata nalja ning lõõgastuda nautides illusoorset võimsust üha võimsamaid kolle tappes, siis on d20 täiesti sobilik, sest mängimise suhtelise pealiskaudsuse tõttu süsteemi puudused ei häiri kedagi, sest neid lihtsalt ei märgata. Mehikoorma pesa läks pärast põhiDM-i vahetumist hoopis uuenduslikku teed pidi (teenides sellega endale mingite ülbete elitaaride kuulsuse) ja keskendus neile mängijatele, kes silmnähtavalt tundsid puudust oma rolli sügavuti arendamise võimalusest. Selgus, et neid drägoniste on päris palju, keda huvitab pigem oma tegelase kui isiksuse väljaarendamine kui keskendumine hävitusvõimsuse igakülgsele kasvatamisele. Ja selleks sobib d10 paganama palju paremini. Seda enam, et see on eestikeelne. Ning mängujuhi jaoks on karm vahe, kas reeglistikku on piiblipaksune raamat või 9 väljatrükitud lehte. Selle osa ajumahtu, mis reegelduse alt vabaneb, saab pühendada mängule. Pesas tuli muide käibele fraas: "see süsteem on nii lihtne, et isegi Shadow saab sellega hakkama!" Jutt jumala õige. Nii nagu mõni sünnib düsgraafikuna, puudub minul võime teksti sõna-sõnalt meelde jätta, mis teeb igasuguses reegelduses orienteerumise hiina piinaks.

Kuna sedasorti mängus on mängija ja tegelase suhe hoopis teine kui tavalisel kollitapmisel, nõuab see ka mängujuhilt hoopis rohkem. Näiteks vastutustunnet ja teatud eetika olemasolu. Ja mõningaid vaikimisi seadusi. Näiteks sellist kirjutamata seadust, et kaasmängija tegelast sellises grupis ei mõrvata. Paljude mängijate jaoks on selline nõue täiesti arusaamatu ja hukkamõistetav ning nad leiavad hulga mõistetavaid ja loogilisi vastupõhjendusi. Kõik õige. Ei vaidle neile üldse vastu. Teisalt - kujutlege alpinistide gruppi mäkke ronimas. Kujutlege end alpinistina. Ja nüüd paluks vastust küsimusele, kuidas te suhtute kaasalpinisti, kes eelmisel mäkketõusul lõikas turvaköie läbi ning laskis kaaslasel kuristikku kukkuda, suutes oma teo kenasti ja igati loogiliselt ära põhjendada? Kas te julgete seda tüüpi ka järgmisele retkele kaasa võtta?

Tegevus on küll mänguline, kuid selle käigus kogetavad tunded on niisuguse mängutüübi puhul väga ehtsad ning olen näinud juhuseid, kus mängutegelaste omavahelised suhted hakkavad mõjutama mängijate omavahelisi suhteid. Niisugune sügavuti rolli sisse minev grupp peab olema väga hoolikalt valitud, pidades silmas eelkõige seda, et mängijatel oleks olemas omavaheline mänguväline klapp ja teatud usaldus. See tähendab, et tüübid, kel on kalduvus kaasmängijate tegelasi rünnata, jäävad automaatselt ukse taha, sest mängujuht ei saa riskida, et kellelgi juhe kokku jookseb ja katus pealt ära sõidab.

Jajah, mõte uitas nüüd hoopis kaugele sellest, mida öelda tahtsin. Tegelikult tahtsin välja jõuda sinna, et kui tekib piisavalt palju inimesi, kes on suutelised d10 mänge tegema, suudab see süsteem ilmselt klassikale kenasti kandadele astuda. Foorumis seletamine tõestas ära seletamise mõttetuse, sest need, kes ise midagi ei tee, on kõige nõudlikumad kriitikud teiste tegemiste suhtes ja pole mõtet arendada teemat vestluskaaslastega, keda su töö tegelikult ei huvita ja eesmärgiks on vaid "ärategemine". Nii nagu tekib üha rohkem kvaliteetlarpe, peab tekkima ka kvaliteetdrägon ning pole mõtet kividega loopida neid, kes seda teha üritavad. Seega tuleb lihtsalt teha mänge ja oodata, millal uus mängujuhtide põlvkond ohjad üle võtab. Usun, et ka msn-s mängimine hakkab tasapisi üha rohkem kandepinda koguma. Mängujuhid pole lihtsalt veel avastanud, millised võimalused see annab grupi kokkupanekul. Lahendub ka paljusid vaevav mängukoha probleem.

Siia alla peaks tegelikult kirjutama "pühendusega Aweronile", sest see kunagine playerkilli teema kripeldab ikka veel mõnikord kui selgeksrääkimata asi. On tunne, et ei suutnud end foorumis piisavalt arusaadavaks teha, sest väga raske on midagi selgitada, ühes käes kilp ja teises mõõk, et vasakult ja paremalt tulevaid rünnakuid tõrjuda. Irw.

Hämmastavalt

...higiseks võtab see kõhutantsu harjutamine. Aga see on hoopis rõõmsam higi kui mingit muud trenni tehes. Tekib mingi eriti innustav emotsionaalne laeng ja tunne, et see pole higi, mis selga mööda alla voolab, vaid selge sularasv. Teisisõnu selge rõõm. Eh, Bridget Jones...

Kapsastumine

Kui tahad roppkõva tööpäeva teha, on pärast rahva pool kaheksa bussilesaatmist magama tagasi minemine halb mõte, isegi kui ropp uni on. Ei saa midagi hiljemalt kell kümme silmi lahti ja kohe töölaua taha hüpatud. Eile sai miski kell 3 magama. 6 lehte sai tihedalt piraadimängu npc-sid ja teksti ja laevu ja muud sihukest täis, mõte lihtsalt jooksis ohjeldamatult. Keel sügeleb, aga rääkida ei saa. Eh.

Suur ja tark vennas, kelle arvutiteadmisi ma üpris usaldan, sest tal on nii nuppu kui kogemusi igatsugu arvutiasjadega, soovitab uuesti formaatida ja xp uuesti ja natuke teistmoodi peale panna. Ohjah. Mingil ajal peab sellega siis tegelema hakkama. Aga mitte täna.

Rollileht siis ka edvistamiseks

Täitmata kujul muidugi. Pole teil vaja teada ühti, mida kõike see kaunitar oskab. Igatahes on hea tükk tänast päeva olnud sisustatud õppimisega. Mis asi on kuunar, parklaev ja brigantiin ja muud piraadielu kohta käivat.

Seitsmes meri

Tegin 7. mere jaoks tegelase ära. Nägu sai laenatud Aishwarya Railt. Olen looduga ilgelt rahul - kui see tüüp ainult teistele liiga pähe ei istu. Rohkem paraku kõnelda ei saa tema kohta, sest blogi on avalik info. Kes tahab, küsib privas. Ahjaa, süsteem on muidugi d10 ja meil on ilus spetsiaalne rollileht ka.

Muus osas võiks öelda, et olukord normaliseerub tasapisi.

Elagu windows xp home edition

Seekord läks täiesti lambist kaotsi 1,58 GB mängujuhtimise raamatuid. Lihtsalt lambist ja kaustatäis. Ilmselt põhjuseks see, et üks neist avatult lahti seisis. Kausta sisuks on vormistatud vaid objekt nimega le, type: file date modified 14. november 2031. a. 13.11, maht 1,58 GB. Vähemalt hea, et kausta sisu plaadil alles. Aga tunnistagem, selline olukord teeb närviliseks. Miski kahe nädalaga kolm sarnast laksu - seda on ilmselgelt liiast.

Ja haige tüübi palavik käis üle 40 ära. Ilmselt mingi viirusevärk, mitte mingeid muid sümptome peale palaviku pole. Mõned imestavad, et mu suhtumine asjadesse on muutunud negatiivseks.

Palladium in memoriam

Ausamba rajasin ma endal eluaegu,
ta juurde rahvarada rohtuda ei saa,
ju kerkib kõrgele veel uhkemini praegu
kui Aleksandri sammas ta.

Ei, täitsa ma ei kao! Maailma kõrvus helab
ka üle aegade mu luulekandle keel -
mu nime tuntakse nii kaua kuni elab
kasvõi üksainus laulik veel.

(A. Puškin)

Ühel meist

tõusis palavik. Noormees ise arvas, et sellest, et ta eile hennat sõi. Appi. Lasteaed. Uskusin seda versiooni, kuni selgus, et henna pole küll söömiseks ette nähtud, kuid ka mitte mürgine. Pigem on põhjuseks eile kolme peale söödud 6 või rohkem pakki kartulikrõpse hapukoorest ja puljongipulbrist tehtud kastmega. Soolamürgitus ühesõnaga. Ega midagi, läheb soola väljauhtumiseks. Poisid suundusid poodi viieliitrise Värska järele. Selle ta täna saab.

Hennaorgia

Kuna nüüd tuleb tund aega vaikselt paigal istuda, saab teha ainult kas blogi või tööd. Muidu kordub ajalugu ja see poleks üldse soovitav. Sest ainult üks inimene minu tutvusringkonnas suudab hakkama saada sellise asjaga, et tõuseb pärast maalimistöö lõppu toolilt, suundub kööki kohvi järele ning sõidab sealjuures sujuvalt möödasõidu käigus oma värske õlamaalinguga sisse Ryhkija nagis rippuvale tagile. Iiik! Jah, see olin mina. Kiirpesu ja kordusmaaling. Tööjõu ja vahendite raiskamine.

Kuna põnn tahtis endale ka hennamaalinguid, saatsin talle tätoka väljanägemisega tutvumiseks ühe pildi, kus hennajoonistustega tantsijanna ja suur madu, ma nüüd ei teagi, kas boa või anakonda, aga igatahes midagi sihukest. Põnn nentis, et madu on tüki ilusam kui tantsijanna ja tätokas on norma. Neelatasin ja taipasin, et teismeliseiga on algamas ning mind saab ees ootama veel palju põnevat kriitikat. Delikaatsusest tantsijanna vastu ma seda pilti siia üles ei pane.

Ja ette tuleb võtta tuulamine teemal, kust saaks kõhutantsu õppimiseks treeningukirjandust. Tartu vahet sõita lihtsalt pole võimalik. Nagu ikka, tuleb kõik, millega tegelda tahad, endale lihtsalt koju tuua.

Eilne Wode

oli nelja mängijaga. Napilt ei saanud seltskonda ühele liinile kokku. Midagi äravapustavalt tähtsat ei juhtunud, lõbus oli niisamagi. Poisid peaksid varsti kohale jõudma, siis läheb ilmselt hennamaalimiseks ja mängimiseks, pole küll veel päris selge, kas tuleb Brechlen või Wode. Kohapeal paistab. Mingil hetkel tuleb oma töönorm ka ära teha, õnneks edeneb Darren Shan paremini kui loota julgesin. Tolkien kriibib südametunnistust, aga see nõuab head keskendumist, ei taha lohakalt teha.

Mulle kingiti

"Vabameelse" soundtrack. Originaal. Vau. Tore on armastatud olla.

http://www.nabaratoorium.ee/index_new.html on üleval mitu hansapäevade teemalist pildikogu ja siin ahvatluseks üles pandud pilt on pärit ühest neist. Lapake mõnuga. Need pildikogud saab muide kätte nupu "Üritused" alt.

Eile õhtul tegin Wodet kolmele mängijale, täna õhtul tuleb vist viiele mängijale umbes kolmel või neljal liinil. Hingame sügavalt sisse... ja teeme ära. Siis tuleb tõsisemalt tegelema hakata mängu ühe uue kihi väljatöötamisega, et teil seal tegevus otsa ei lõpeks.

No ei lähe

Mytofestile kõigest reklaamist hoolimata. Kes tahab, see läheb, kes ei taha, sellele ei mõju ka käimalükatud reklaamikampaania.

Mütofest on korraldatud, mõeldes dragon.ee rahva ja teiste eesti rollimängijate peale. See on meie kõigi festival ning meil oleks väga hea meel näha kõiki seal.

Vaat see niinimetatud dragon.ee praegune rahvas on küll viimane, keda näha tahaks, nii et...

Mis foorumi sõjasse puutub, siis Kriku vist juhib asju sinnapoole, et talle bänn kirja pandaks ja sellega adminnide erapoolikus faktilise tõestuse saaks. Ühtlasi näitaks nimetatud fakt ära ka selle, et Hallsilm suudab adminne manipuleerida sel tasemel, et oma vastaseid foorumist minema bännida. See muudab edasise ...khm... rollimängu veel ahvatlevamaks. Et tegu on manipuleerimisega, ütles Priist kenasti sirgelt välja. Järelikult ma polegi nii loll asju ära arvama kui pealt paistab.

Üks vana uudis

mis juba nädal aega ununenud kirja panemata, aga mis on piisavalt oluline, et seda mainida: nädal tagasi otsustas monopolkauplusekett, et meie monopolpoes ei pea enam värsket kurki müüma hinnaga 36.40, vaid võib langetada 21.50 peale. Mujal vist oli kurgihind sel ajal juba 17-18 eegu kandis. Ma ei julge küsidagi, mis värske kartul võib maksta, sest müüjad pole julgenud sellele hinnasilti juurde panna. Arvestades nende ülemuste kombeid on tegu ilmselt umbes kahekordse Tartu turu hinnaga.

Ja kapikass Roosi, olid see sina, kes kapis mu pidusalli sisse küüsi teritamas käis?

Hansapäevad vol 2

Eilseks õhtuks oli igatahes kaeluse juurest nahk vaarikapunane ja parema käe seljal villid. Päikese vastu ei aita isegi tugevam kaitsekreem ega varjus liikumine, kui allergia, siis allergia. Kuna see iga suvega ägedamaks läheb, siis ma ei taha teada, millega see lõpeb. Igatahes oli tark tegu oma pikk tumeroheline sametiimitatsioonist kleit kaasa võtta ja seda hansapäevadel kanda - pikad varrukad ja pikk kleidisaba päästsid palju.

Laupäeval sai siis lõunase bussiga tagasi mindud ja enne seda alatult Sash ja Madis Tallinnast kaasa ahvatletud. Ei julge küll loota, et neil meiega sama lõbus oli kui meil nendega. Vaatasime mõõklemisõpetust ja demonstratsioonesinemist, nabatantsijaid, keda nüüd võis juba näha pea igal laval, millest mööda läksid, käisime Antoniuse Gildis vägevaid keepe vaatamas ja istusime Püssirohukeldris õhtust sööma. Poisid ostsid endale Antoniuse Gildist vahvad täringukukrud, mis tegelikult vist ehtekukruteks mõeldud olid, sellised sahtlikestega ja sametised. Nabatantsijate haaremiteemalise etenduse ajal luges muinasjutuvestja siiralt ja südamest: "...ja kes neidudest suudab sultani tusatuju taltsutada ja tema kurvameelsust leevendada, saab sultani endale naiseks ja suure varanduse... sultani naiseks ja suure varanduse." Seda teemat andis hiljem päris kenasti arendada.

Pärast õhtusööki läksid Sash ja Madis riideid soojemaks vahetama - ja meie kolmik kukkus Raekoja platsil veel ühe tantsupaari otsa. http://dance.arabia.ee/sub.php?cat=mmenu&page=2 Vaat need olid tõelised professionaalid. Etenduse nautimist segas ainult üks omas mullis mulle tundmatus keeles peaaegu et kõrva sisse karaoket laulev vanahärra (võimalik, et usbekk?), kelle viis laval toimuva meloodiaga üldse kokku ei läinud. Ja kui eest ära nihkusime, tuli ta järele ning laulis edasi.

Enne keskööd sai üles mäkke ronitud rüütliturniiri vaatama. Rahvast oli palju, rüütleid häbitult vähe ehk neli tükki ja kuidagi jäi asjast mulje, et Tartut esindav rüütel oli algusest peale võitma määratud. Enne etendust jõudis kõrvu lugu sellest, millega oli lõppenud eelmine rüütliturniir - üks tuttav viiking oli turniiri võitja välja kutsunud, asi vist päris laksimiseni ei jõudnudki, sest turniiri võitja komistas ja kukkus ja sellega vist lugu lõppeski... kuni viikingile edastati kohtukutse. Vastane olla sabakondi põrutuse läbi 20% töövõime kaotust saanud. Õnneks ei topitud talle vägisi turvist selga ja mõõka kätte, nii et kohtuasi lõppes seekord õnnelikult. Aga näib, et Ameerikamaa kombed hakkavad siia jõudma.

Raiusid ja torkisid siis rüütliisandad topisnukku ja kapsapäid, kui just ei pidanud oma lärmist ehmunud ratsusid ohjeldama. Lõpuks läksid omavahel piigivõitluses kokku. Ja narrist tõlk ajas tähtsaid daame poodiumile juhtides segamini sõnad "honourable" ja "horrible", esitledes Rootsimaa ja Ameerikamaa linnapäid ja muid kõrges ametis emandaid kui "the most horrible ladies". Ja seda mitte üks kord. Ilmselt koputas keegi talle vahepeal õlale ja juhtis tähelepanu, sest mingi aja pärast tuli kasutusele sõna 'nice'. Vastandiks päevakuumusele oli pärast keskööd juba üsna külm. Ootasime turniirile ka kõhutantsijaid, sest kui nad igal pool mujal juba olid, siis miks mitte seal - aga nende jaoks oli ilmselgelt liiga külm ja kui rüütlid minema lastud, algas mingi varjude mäng täiskuu kumas, mida ei viitsitud enam vaatama jääda. Kella kahe paiku jõudsime lahkele öömajale Ryhkija pool.

Hansapäevad

... algasid meie jaoks reede hommikul. Esimene üllatus oli mastaapsus - nii laialt vist polegi hansalaadasaginat varem olnud. Pärast lettidega tutvumist sai mõnda aega molutatud vehklejate maalapikesel ja mõnele tuttavale fooruminimele nägu juurde nähtud. Siis hakkasid lavadel esinemised pihta ning avastasime end ammulisui imetlusega vahtimas kõhutantsijaid. Ja veel kohalikud! Ei teadnudki, et Tartus niisuguseid klubisid on. Noodsamad kaunitarid, kes esilehel, ka tantsijate seas näha. Mehed vahtisid, keeled ripakil, ümber lava ja filmisid, filmisid, filmisid...
http://www.nabaratoorium.ee/
http://www.sansaara.ee/

Kusjuures - polnud need tantsijad midagi piitspeenikesed ja piltilusad, lavalaudadel keksis ringi mitmes variandis sada kilo naiseilu, nagu öeldakse - ja nad olid tantsides ilusad, võta või jäta. Asi tekitas optimismi ja ergutas fantaasiaid teemal, et võiks ise ka proovida midagi õppida sel teemal. Ja nende kavas esinenud hindust tantsijatar oli muidugi klass omaette. Hiljem sai ära nähtud ka hindust meestantsija ning tema esinemist sai päris mitu korda ise vaadatud ja teistele näidatud. Kuna tüübi nimi, mis kavalehelt näpuga järge ajades oli Prasanna Kumar Shivling Aradya, pähe ei jäänud, sai ta nimetatud Paljaks Karvaseks Hindu Meheks - mida ta vähemalt esimesel kohtumisel oli. Pühapäeval oli ta juba Täiesti Riides Mees, kuid ei tantsinud seetõttu sugugi halvemini.

Poisse huvitas hennamaaling, Ryhkijal oli siiras plaan seda tätoveeringu pähe serveerides oma ema ehmatada, ja nõnda nad kammisid kõikvõimalikke kohti, kust hennat või maalingut saada võiks. Esoteerikapood vehkis tõrjuvalt kätega - nemad ei telli, sest keegi ei osta. Esimeses tätokasalongis plaksutati hennast kuuldes silmi kokku-lahti, aga teises saadi enam-vähem kaubale, ainult et asi lükkus järgmisse nädalasse. Etteruttavalt võib öelda, et henna said nad kätte ühelt laadaletilt laupäeval ning sestpeale on käinud mõnus kehamaalimisorgia. Planeeritud emaehmatus sai läbi viidud nagu kord ja kohus, ehkki ehmatuse objektil tekkisid väga kiiresti kahtlused tätoka ehtsuses, sest nagu ta väitis: ükski täie aruga noormees ei tätoveeri enda käsivarrele suure südame sisse sõna EMME. Elutark ema, ma ütleksin. Igatahes üldine vanemlik seisukoht oli, et las mässavad parem hennaga kui et päriselt tätoveerivad. Kui põnn hennast kuulis, lõugas läbi msn-i: jätke mulle kaaaaaaaaaa!!!!!!! Muidugi jätame.

Nojah, reedel sai keskmise bussiga ära tuldud, sest kotid olid kassitoitu täis ja väsimus kallal. Mure kah, sest kassidele sai liiga vähe toitu jäetud, et ise linna ööbima jääda. Kuid juba oli küpsemas plaan sõita laupäeval tagasi, ööbida linnas ja vaadata kesköiset rüütliturniiri.

Kodus tagasi

... aga liiga väsinud, et hakata kõike otsast peale ära jutustama. Igatahes on mul nüüd kõhutantsija mündivöö ja poisid avastasid enda jaoks hennamaalingud. Lasen ilmselt endale ka midagi peale joonistada. Homme katsun tublim olla ja selle epopöaga vähemalt osaliselt maha saada. Ehk ilmub selle aja peale kuhugi ka pilte, mida ka siin jutu kõrvale näidata. Igatahes vahva oli.

Irw

Suur Manipulaator andis dragoni adminnidele oma vaenlaste nimekirja, et nood ametlikus korras vait sunnitaks ja põlu alla pandaks. Päh. Lasku käia. Milleks mulle pol/rel, kui mul on blogi. Otsigu lolli - nimekiri sai tal välja käidud lootuses, et ehk mõni nimetatutest tuld võtab ja midagi vastu ütleb, mida nende süü tõestuseks saab näpuga näidata.

Tegelikult oleks meelsamini rääkinud hansapäevadest, mis olid piisavalt vahvad, et sinna homme tagasi sõita - aga sellest järgmine kord. Täna olen surmväsinud ja sügelen. Liiga palju päikest. Isegi kangem kaitsekreem ei aita.

Tunded ja mõistus

Tunded ütlevad: pane homme hansapäevadele oma kenad kõrge kontsaga kingad jalga.
Mõistus teeb ebaviisakaid žeste ning vaidleb: kas sa peast segi oled, sa oled kõrgetel kontsadel esimese kahe tunniga jalust sant selle kuuma ilmaga. Kas jalad niisama vähe paistes? Rääkimata sellest, et kuhugi käidud ei jõua.
Tunded: aga kus siis neid kingi üldse kanda?
Mõistus: kui liigud autoga, siis võid kanda.
Tunded (nutuselt): bää, aga autoga liikumist ei saa ilmselt iial olema! Mis siis kingadest saab? Kas mina ei võigi kunagi lihtsalt niisama kena naine olla?
Mõistus: kui sa tahad pool aega paljajalu ja villis varvastega linnas ringi lasta, siis lase käia. Kenad naised ei sõida tavaliselt tund ja 45 minutit logiseva, palava ja Tartu lähedal puupüsti täis bussiga, et oma kodust üldse välja pääseda. Või... otsi välja oma vanad madalad mokassiinid ja paki kaasa. Kui need üldse veel paistes jalgade otsa lähevad.

Arvutimaailm

Kui te armastate närvikõdi, siis laske endale kinkida Windows XP Home Edition. Teie tööaeg saab olema sisustatud hulga huvitavate elamustega ning hoiab ka mälu treenituna, et iga liigutus oleks varukopeeritud kuhugi mujale.

Tristan says:
kas xp keerabki masina kräshides lahti olnud failid peesse kui disk cheki ära ei luba teha?
Cygnus says:
jep..
Cygnus says:
xp teeb seda.. varasemad keerasid siis perse kui tegid checki, aga xp'ga läks teistmoodi..
Cygnus says:
mul olid valusad õppetunnid
Tristan says:
millega?
Tristan says:
Shadow sai oma raamatu õnneks taastatud mingist tempfailist kui harjumuspäraselt "cancel" vajutas disk chekile
Cygnus says:
no minul eipolnud midagi tööga seoses.. aint paar giga kohaletulnud sarja läks kaduma.. täpselt ei mäleta, mis sari see oli.. ja seda ka ei mäleta, kas sain siis hiljem checki tehes korda faili nii, et ei läinudki midagi kaduma..

Ühesõnaga situatsioon selline: keset Servamaa toimetamist jooksis masin lambist kinni ja pärast taaskäivitamist oli lahti olnud ja poolenisti toimetatud raamatust järel 4 kb ehk siis pool sissejuhatust. Paar päeva tagasi kadus samas situatsioonis ära lahti olnud Brettonia käsikiri (1,8 MB puhast teksti! infarktist läks napikalt mööda...) koos kõige samas kaustas olnud muu värgiga. Mingil seletamatul moel tekkis kasti sisu hiljem tagasi, aga Servamaaga nii hästi ei läinud. Õnneks sai autoseividest kätte selle kõige viimase failiga tehtud liigutuse - seivimise, mis nagu hiljem selgus, oli toimunud 13. juulil kell 13.13. No comments.

Loo moraal: õppige teiste vigadest ning ärge katkestage arvuti taaskäivitamisel XP puhul scandiski ära.
Aga nagu ütles üks elutark mees James Herrioti raamatus "Lood igasugu ilusatest ja imelistest loomadest" - mured käivad alati tsüklonitena.

Tristan says:
aga mis siis võib häda olla kui ekraani puutudes 220 saad?
Tristan says:
no ma tegelt ei tea, kas on 220. mul pole mõõdikut, aga päris valusa laksu saab küll.
Tristan says:
sädemeid ei pillu, aga voolu saab.
Cygnus says:
pidevalt või?
Tristan says:
noh, ainult siis kui puutud :p
Cygnus says:
ma mõtlen, et kas kui kohe uuesti puutud saad jälle sama laksu?
Tristan says:
jah
Cygnus says:
no sel juhul ma ütleks, et on midagi viga jah

Sellel osal veel moraali pole. Võib-olla veel tuleb, näiteks uue kuvari näol. Neid läheb siin kui leiba.
Oeh. Ja mina just mõtlesin, et võib endale ühed hansapäevad lubada...

Kassid...

... ON tõprad.

Ja ärge laske end petta selle kõige väiksema süütust kassipojanäost. See on vana pilt. Praeguseks kaalub see kassipoeg 8-10 kilo (no ma ei usu, et see kaal lausa mitu kilo siia-sinna oleks valetanud) ja kujutlege nüüd sellist looma mänguhoos nagu lendorav teisele kirjule, käpad laiali, selga hüppamas. Iik... Kääks. Juhtus suht sama, mis multifilmis, kui Jerry Tomile kapi selga kukutab. Alumisel käpad laiali, kõht vastu põrandat ja sinine hirm silmis. Ssssshhh - segi oled või?

No igatahes istutasin ma eile väikesed võõrasemataimed suuremasse potti, sest nad ilmselgelt igatsesid seda. Hommikul lähen akent lahti tegema - pott kuidagi kahtlaselt hõre. Neli taime peab olema, kolm on. Ajan näpuga järge, loen kolm korda taimed näpuga üle ja mõtlen kohvini veel mitte jõudnud peaga, et kuidas see üks nii jäljetult ööga ära kuivas? Tühja ta kuivas, akna all maas vedeles, kenasti koos juurtega välja tõmmatud ja puha... Täiesti kõlblik tagasi istutada. Oma viga, toakass tahab kah salatit, aga viimatine kasvatatud viljaoras on ammu ära tarvitatud. Vaja kähku uus kasvama panna.

Siin süles see kümnekilone nüüd istub ja levitab oma karvu klaverisse. Igatseb oma perenaise järele. Vähemalt kuu aega peab veel igatsema, enne kui too vanaema ja viis merisiga maha jätta raatsib. Aga praeguse kuumaga riietuvad isegi kassid lahti.

Liisu...

... on tõbras.

Ta hakkas hommikul kell kuus järjekindlalt kõhu peal trampima. Ja äratada oskab see kass sama hästi kui uinutada (milles ta on professionaal).

Milline nauding on lasta tuulel paljaid õlgu hellitada. Ei mingit kaitsekreemi.

Servamaa esimene raamat on nüüd tõlgitud. Aga ei tule Servamaa teine raamat. Darren Shan tuleb. Sest sellega on kiire.

Ja tiksub plaan minna reedel hansapäevadele kolama.

Wode

Kuus eraldi tegutsevat mängijat suudavad kõvasti rohkem kui üks koos tegutsev kamp. Mängujuhi jaoks selles mõttes kergem, et ta saab kõik oma ideed 99% tõenäosusega ära kasutada - kui üks ei võta konksu, siis teine või äärmisel juhul kolmas ikka võtab. Mängujuhi jaoks selles mõttes raskem, et ta juhib korraga kuut mängu ja ideedest võib väga kähku puudus tulla.

Et mis on Wode kõige lühema kirjelduse järgi?
Haelynfolde, endise brechti nimega Wode, on Brechtüri linn, mis vallutati Anuiria poolt ja nimetati nende peajumala auks ümber. Piirkonnas käis veel kahe aasta eest aktiivne ja laastav sõjategevus, praeguseks on juba umbes poolteist aastat tegemist valvsa rahu või väga loiu sõjaga, mis avaldub peamiselt üksikutes väiksemates kokkupõrgetes. Anuiria ja Brechtüri vaheliseks piiriks loetakse kokkuleppeliselt Lindori maanteed Valgeleiva sillani ja Valgeleiva jõge kuni Jõevahe mõisani. Mõlemad pooled valvavad ja patrullivad seda, mis teeb nii Lindori kui Galleona maanteedel liikumise suhteliselt ohutuks. Linnas on elanike suhe umbes pooleks sisserännanud või veidi põlisemate anuirlaste ja paigalejäänud brechtide vahel. Liigub ka palju igasuguseid muid õnneotsijaid. Linnas on võim anuiria kodanike käes, seda juhivad koos linnapea ja komandant, kellele alluvad Anuiria riigi väeüksused. Linnas peab korda anuiria jalavägi ja brechti omakaitse Anuiria alluvuses, lisaks on linnas suur ratsaväeüksus. Lähemateks linnadeks on brechtide Berhagen ja haldjate kants Lindor.

Tähtsamad tähised ajaloos:
Umbes 100 aastat tagasi algas brechti kolooniate tekitamine haldjate maadele riigi sõjaväe toetusel. Sõditi kord ägedamalt, kord loiumalt 60 aastat, enne kui haldjad leppisid lõplikult maade kaotusega. Rahuneti tasapisi ning sisserännanud inimesed ja nooremad põlvkonnad ei tundnud enam meeletut viha haldjate vastu, pigem õpiti teineteise kõrval elama mõrusid mälestusi alla neelates. Kolm aastat tagasi algas läänest Anuiria pealetung, mis jõudis välja peaaegu et Berhagenini, kuid sunniti taanduma Wodesse, mis nimetati ümber Haelynfoldeks ning sinna jäi Anuiria piir ka pidama. Haldjad ei osalenud selles sõjas ametlikult kummalgi poolel, ehkki oli kuulda, et nende käe läbi langes nii brechte kui anuirlasi. Peamiselt tegutses Eregwaithi nimeline organisatsioon, "okkad", kes alguses puhastas maad inimestest üsna valimatult, hiljem keskendus maagidele ja väejuhtidele.

Muus osas sama mis Brechlen, d10, Birthright + Highlander. Keskeltläbi 6 mängijat. Territooriumil möllavad ringi anuiria ratsaväeseersant, rändnäitleja, haldjatest kaupmeeste tõlk, ruunidega ennustaja, brechti seersant ja veel keegi, kellele teised veel jälile jõudnud pole.

Surnukirstul viisteist meest...

... hoirassaa ja pudel rummi.

Viimane postilejäänud adminn vibutas hoiatavalt sõrme - olge head lapsed - ja pages ära Saaremaale puhkama.

Servamaa

„Tere tulemast!” karjus tüdruku tigedikõdede ring.
Mag pöördus aeglaselt ringi ja silmitses ümbrust. Taiplik taganes ehmunult. Kus oli see habras kahvatu tüdruk, kes oli teda armastanud ja tema eest hoolitsenud? Läinud. Tema asemel oli hirmus ja õudne koopatigedik. Ta pidi muutuma täiesti oma ema Mumsi sarnaseks, kui ta kord ära tätoveeritakse.
Mag vahtis endistviisi ringi. Nende pilgud kohtusid. Tüdruk naeratas ja Taiplik naeratas vastu. Ehk tüdruk ikka polnud muutunud – vähemalt sisemiselt. Magi suust ilmus suur ilane keel ning limpsis ta laineharjakujulisi huuli. Tüdruku verd täis valgunud silmad kiiskasid.
„SA IGAVENE PISIKE ROTT!” lõugas ta.
Taiplik vaatas hirmunult selja taha. See lause ei saanud päris kindlasti olla talle määratud. Ta ei saanud niiviisi rääkida oma lemmikuga, oma kullakese Taiplikuga. „Mag!” hüüdis ta. „Mag, see olen mina!”
„Aaaaaah!” röögatas Mumsi. „Ma teadsin, et see oskab rääkida.”
„Jaah,” vastas Mag kalgilt. „Aga mitte enam kaua.”

Selline on siis Servamaa, ehk originaalpealkirjaga Edge Chronicles.
http://www.randomhouse.com/kids/edgechronicles/index.php?p=books

Nii läheb, kui sa ohtlikus Süvalaanes rajalt kõrvale astud ja selle kummalisi asukaid suuresti vastutahtmist tundma pead saama. Tsiteeritud lõigus oli tegemist koopatigedikega, ilusate tüdrukutega, kes täiskasvanuks saades muutuvad tätoveeritud kiilasteks kurjadeks naishiiglasteks - kuid ei tee paha vaadata ka muid elukaid
http://www.randomhouse.com/kids/edgechronicles/index.php?p=creature

Seal pole neist kaugeltki kõik, oo ei.

Paari lähema nädala jooksul peaksin tõlgitud saama esimese neist, Beyond the Deepwoods. Teine, Stormchaser, tuleb kohe otsa. Seega peaksid need kaks kuskil 2007. aasta alguses raamatupoodidesse jõudma, kui hästi läheb. Väga fantaasiarikas maailm igatahes.

Hambaid kokku pigistades ja püüdes mitte sisse hingata koperdas Taiplik üle kompostihunnikul mädanevate aedviljajääkide ja ronis servakivile. Seal vahtis ta kaugel pea kohal kummuvat lage. “Kui siia kord sisse pääses,” pomises ta süngelt, “peab siit ka välja pääsema.”
“Mitte ilmtingimata,” vastas keegi.
Taiplik võpatas. Kes temaga rääkis? Alles siis, kui olend tema poole liikus ning valgus ta klaasjalt kehalt ja kiilukujuliselt pealt vastu läikis, sai Taiplik aru, kui lähedal too oli.
Kõrge ja kondine olend nägi välja nagu hiigelsuur klaasist putukas. Taiplik polnud iial midagi sellesarnast näinud. Ta ei teadnud mõhkugi maa-alustest pikkjalgputukate hordidest ega piimavakladest, keda nood karjatasid.
Järsku kummardus putukas lähemale ning haaras küüntega Taipliku kraest kinni. Taiplik hakkas karjuma, avastades end vahtimas õõtsuvat pead, liikuvaid tundlaid ja tohutu suuri liitsilmi, mis hämaras helkisid roheliselt ja oranžilt.
“Ma leidsin siit veel miskit,” hõikas olend. Kostis lähenevat krabinat ja pikkjalgputukale ilmus kolm kaaslast.
“Mina ei tea, mis sel seal ülakorrusel häda on,” ütles üks neist.
“Täielik allakäik, ütlen mina selle kohta,” nentis teine.
“Ja tema on esimene, kes kisa tõstab, kui mett ei saa,” sõnas kolmas. “Me ikka peame temaga rääkima.”
“On sellest jah miskit abi,” põlastas esimene. “Ma rääkisin temaga ükskord, ma olen talle tuhat korda öelnud, et…”
“ANDKU VILJU, MITTE LOOMI!” karjusid nad seejärel kooris ärritusest tõmmeldes.
Taiplikku kraedpidi hoidev putukas uuris poissi lähemalt. “See pole üldse nende tavaliste kahjurite moodi,” teatas ta siis. “See siin on karvane.” Seejärel kallutas ta pead ning lõi hoiatamata hambad Taiplikule käsivarde.
“AIIIH!” huilgas poiss.
“Öäkkk!” kiiksatas pikkjalgputukas. “See on ju kibe!”
“Miks sa niiviisi tegid?” päris Taiplik.
“Ja see veel räägib kah!” lausus teine putukas üllatunult. “Pista see parem praeahju, enne kui jama tuleb.”

Hommikune tiir internetis

Põrgukuumus. Tappev uimasus. Kohv. Tiir tavapärasel lugemismarsruudil. Dragon. Adminnid näivad olevat täies koosseisus jalga lasknud, moded kaasa arvatud. Vanakaru üritab vabast tahtest laeva vee peal hoida ning alguses paistis see tal ka tõesti välja tulevat. Müts maha tema juhivõimete ees. Aga niiviisi, ainsa mehena lahinguväljal, hakkab temagi jaks otsa saama. Selgus, et keegi on saatnud adminnile privasid palvega solvavad postid ära koristada ning adminn pole ei vastanud ega koristanud. Nüüd tehakse kirjade saatjale kanakarja kambakat kitumise eest. Isegi Vanakaru osaleb. OMG. Poleks arvanud, et see värk nii nakkav on.

Suure asja vajumise tunne... umbes selline tunne võis olla tol tütarlapsel Brechlenis, kes avastas, et tema hoolikalt peigmehe selja taga organiseeritud 500 külalisega pulmad jäävad viimasel hetkel ära. Foorum on läinud pööraseks, kuna muud seal enam teha pole, siis pöördutakse ükshaaval intelligentsema seltskonna poole ja süüakse neid välja, kõik ühe vastu, adminnid kaasa arvatud. On vaid aja küsimus, millal pöördutakse adminnide vastu, esimesed märgid sellest võimalusest on juba olemas. Irve on tõenäoliselt esimene, kes laine alla jääb, sest ta on ainus, kes end üldse näole annab. Pealegi kütavad tema jäigad seisukohad (võimalik, et üldsegi mitte ta enda omad, täiesti tõenäoline, et õukond andis kätte positsioonid, mida hoida, ja kadus ise puhkusele) rahva meeli ainult üles. Toimuv meenutab täiega Vene 1917. aasta revolutsiooni. Ja Hallsilm on selles rollimängus Lenin.

Eh, aeg järgmise posti juures jalga tõsta - võtame Postimehe.

Kuum

Tapvalt. Huvitav, mis tänasest tööpäevast niiviisi saab... Tahaks enne järgmise nädala mängimist ja mängutegemist Servamaa ära tõlgitud saada. Täitsin oma kohustuse lugejate ees ja tegin tüki Brettonia kroonikat ära, endal keel palavusest ripakil, ehkki päike enam otse arvutitagusest aknast sisse ei küta. Miljonidollari vaade Peipsile näitab, et järv on vaikne nagu piim panges - kusjuures kui nõnda vaikne on, omandabki järvevesi piimja varjundi, olen seda ise järvel olles mitmeid kordi näinud. Teiselt poolt paistavad kenasti Venemaa kuulsad liivarannad, mis tõepoolest ei jää siitmaa parimatele alla, aga kuhu ei pääse, sest piirivalve on vahel.

Nojah. Tööd võiks nagu teha.
Brettonia raamatukäsikirja võiks ette võtta, esimese raamatu saba juba paistab, asi see järgmised kakski valmis teha (eneseiroonia koht, kui keegi aru ei saanud).
Wode peaks ette valmistama, olen liiga kaua juba alatult mängutegemisest kõrvale hiilinud.
Tolkieni tõlked peaks üle lugema.
Nõud peaks ära pesema.
Süüa peaks tegema - kui keegi üldse midagi süüa jaksab. Isegi kasse pole päeviti kuulda ega näha, ööseks üritavad ellu ärgata.
Vaibahunniku peaks esikust õue jalutama viima ja klopitud kujul tagasi tassima.

Aga vähimgi liikumine teeb südame nõrgaks ja pea pööritama, nii et andke andeks, kullakesed, täna saab tõenäoliselt päev lihtsalt maha molutatud CIV3 ja mille iganes taga. Sorry.

Üllatused

Eilne kalurite päev ei toimunudki ümber maja valju tümpsu saatel hommikuni ja maasikapeenar ja lastelaager suutsid teineteist häirimata kõrvuti eksisteerida. Kae, mis rõõm. Kraadiklaas näitas akna taga kell 9.30 35 kraadi. See enam väga rõõm ei ole. Silmad avasin migreeni saatel, aga ülestõusmisest oli vist abi.

Kunagi Sashi antud internetisõnaraamatut avades viskas ette Tickle'i IQ testid. Polnud kunagi varem viitsinud neid teha, aga sellise kuumaga on väga raske jätta töötamisest kõrvale hiilimata. Tegin testi ära, sain teada, et olen nägemismäluga matemaatik ja et järgmise viieteistkümne lehe teadasaamiseks tuleb dollareid laduda. No, thanks, sinna see värk minust jäi. Dollarid tulevad liiga higiga kätte, et hakata neid tundmatus kohas vette viskama. Ning järsku potsatas eile postkasti firma kiri: Kristina, As a top-scorer on Tickle's IQ Test, the in-depth analysis of your IQ score is free. See võttis küll kulmud kuklasse. Numbriks öeldi 126, mida oli oodatust kõvasti rohkem, ja nägemismäluga matemaatik olevat oma olemuselt sihuke tüüp:

You have a strong ability to process visual-spatial and mathematical information. These skills combined with your strengths in logic are what make you a Visual Mathematician. You're able to understand patterns visually and in numbers. That means your mind can create a mental picture for any problem. In addition to that skill, you possess an intelligence that allows you to apply math to that picture, too. That helps you manipulate multiple parts of the picture (or problem) to come up with a solution.

You have many skills that are critical to success and problem-solving. Your talents help you understand the "big picture," which is partly why people may turn to you for direction — especially in the workplace. You flourish in environments where tasks are clearly defined, and you are a whiz at improving processes and making things more efficient. Your ability to detect patterns and your skills in math and logic, make it natural for you to come up with ideas and theories that simplify processes for everyone. Outside of work, Visual Mathematicians tend to do well at strategic activities like chess. It must be that ability to recognize patterns — both as they are and how they develop. Regardless of how you put your mind to use, you've got a great set of talents. You will be able to envision a clear path and calculate the risks, and more importantly, the rewards, of anything you take on.

Kõlab nii ilusasti, et jää või uskuma. Matemaatiline võimekus 80% (pole võimalik!), ruumiline nägemismälu 100%, keeleline võimekus 70% (inglisekeelse testi puhul üldse mitte paha, arvestades, et testis kasutati näiteks USAs kasutusel olevaid kõnekäände), loogika 100%.

Isegi kui tegemist on vaid ilusa enesepettusega, tõstab selline asi tuju.

Lana Sidhem

Blogi tehes selgus, et inimesed on hirmus varjulembesed, kõik nimekujud juba võetud. Laisa inimesena tuli minna kergema vastupanu teed ja tuua mängu oma praegune "teine mina", sest nime Lana Sidhem kuulutas seadistus vaidlemata vabaks ja originaalseks. Kuid nime kasutamine tekitab kohustuse selle kandjast natuke rääkida.

Tegelane on pärit mängusarjast nimega Brechlen, süsteem d10, setting Birthright kombineeritult Highlanderiga. Drägonistid saavad ilmselt aru, millest jutt. Mäng on nüüdseks kestnud pea kaks aastat. Tegemist on äsja sõjaväeakadeemia lõpetanud kergeratsaväe nooremseersandiga, kes sai tööd sadamaülema ihukaitsjana. Ema poolt brecht (sakslane), isa poolt khinasi (araablane). Kusagilt kaugelt natuke haldjaverd kah soontes. Näo ja väliskuju andis tegelasele tegelikult tantsijatar Gillian Norris. Välja tuli küllalt huvitav üksjagu lõhestunud isiksus, kelles aus ja ustav brechti pool usutavasti alatu ja riukalise khinasi poolega pidevalt konflikti kipub.

Fantasy pseudokeskaegne linnaelu põimub mängus väeliste teiste eest varjatud maailmaga, tuleb 24/7 kaitsta oma pead nende eest, kes ihaldavad oma väge kasvatada, ja katsuda samal ajal muu eluga hakkama saada. Mäng erineb tavapärasest drägonist selle poolest, et enamasti ei tegutse mängijad koos, vaid igaühega tegeldakse eraldi - mis on küll mängujuhi jaoks mõnes mõttes koormavam süsteem, kuid võimaldab kõigil mängijatel ühtviisi tähelepanu saada ja ennast teostada just nii, nagu ta tahab, loomulikult koos kõigi sellest tulenevate tagajärgedega. Kui ikka pärast lahingut "pahadega" nende relvi ja turviseid maha müüa üritad, istub peagi kogu kamp kindlusvanglas ja on sunnitud oma naha päästmiseks ülemuurijale alluva kahurilihana tema musta tööd tegema. Mõnikord väga musta - linna kanalisatsiooni minekust pääsesime hädavaevu.

Niisiis on praeguseks madistatud konkureeriva väeliste kambaga, kelle puhul raskendas asja, et nemad olid rikkad ja ilusad, mida meie eriti polnud. On peetud lahing linnas tegutseva ja inimestest toituva näovahetajast deemoniga, kes endale ohvri näo võttis ja sellega kaks päeva ringi liikus, ilma et keegi vahet oleks märganud. On istutud vangis ja kiusatud kamba võimeid testima saadetud maagi. Ühel tugeval maagil kolme nõrgema vastu läheb ikkagi raskeks, sest manajõudu taastub kõigil ühtviisi üks punkt tunnis. On üle elatud vahistamised, kohtuprotsess ja määratud piitsahoobid - kes just vanglast jalga ei lasknud. Algusest peale on peale Lana, kes ainsana päris esimesest grupikoosseisust alles jäi ja seetõttu hilisematest tulijatest sadama saladusi rohkem teab, kambas kaasa teinud üleni heasüdamlik taiplik ja pöörane maag Khalid, kellega on ilmselt juhtunud rohkem pööraseid ja vaimukaid seiku kui kõigi teistega kokku, ja ametlikult keelatud tulemaagiaga (mis on oma olemuselt hävitus- ja lummamismaagia) võimude silmis kahtlaseks muutunud ja pärast kohut pealepõletatud nõiamärgiga lõpetanud kaupmehepoeg Alfred. Hiljuti lisandus tegutsevasse seltskonda veel kena kaptenitütar Beatrix. Hetkel on kaugelt sugulasteks osutunud Beatrixil ja Lanal kahepeale kaelas tont teab kellele alluv džinn, kellele mõlema jaoks tundmatud khinasi sugulased ühe neist naiseks lubanud, tütarlaste omal valikul suuresti. Miskipärast pole kumbki neist sellisest valikust vaimustuses. Ka mitte mõttest, et pruuti võib tegelikult otsida džinni oletatav omanik, ühesilmne khinasi vanamees. Vanglast enne kohut jalga lasknud Khalidil on kaelas jälitusrühm, ülemuseks von Baer, kelle tööstiil ta esimese veerandtunni jooksul tõi mängijatelt hüüdnime von Pael - millega peaks kõik öeldud olema. Millega isand Alfred praegu täpselt tegeleb, seda ma ei teagi, aga küllap teada saab. Mänguni, nagu öeldakse.

Kusagil peab inimene oma arvamuse välja öelda saama, eks ole?

ja kui ta foorumis peab vait olema, siis teeb ta endale blogi.

Ütlen ausalt, et mul on Krikust kahju. Ta sattus samale salaseebile, millele mina ükskord varem.
Seda olen ennegi märganud, et meie adminnid karistavad seda, kes provokatsioonile reageerib või sõimajale vastu ütleb. Nüüd oli ühel adminnidest vähemasti julgust ausalt välja öelda, mis värk on. Jäkk. Siis imestasin veel väheke, kui kunagi ühte Hallsilma solvavat postitust tsiteerisin ja üks Suurtest Ülemustest saatis mulle priva nõudmisega tsitaadis Halli jutt teistsuguseks parandada. Enam ei imesta nagu millegi üle. Nad peaksid intelligentsi kahe käega kinni hoidma siin, selle asemel, et arukamaid inimesi kasutada lõvide ette loopimiseks - et mida targem inimene, seda põnevamat kaklust võib jälgida. Niisuguses olukorras saadud karistust võib küll kanda uhkelt nagu autasu.

Tegelikult juba mõnda aega enne, kui see möll lahti läks, mõtlesin ükskord läbi kogu oma rollimängijatest tutvuskonna selle pilguga, et kui tihti nad foorumis käivad ja postitavad. Faktiliselt on peaaegu kõik sealt samahästi kui ära kadunud - ja ma ei saa öelda, et see ringkond väike oleks. Mõnikord käiakse, loetakse... ja kõik. Oma arvamust ei avaldata juba ammu. Milleks. Oma nahk on igaühele armas, eks ole.

Uued tulijad, kellega privas rääkima olen juhtunud, kordavad kui ühest suust: see on õudselt tige koht. Tee siis hea nägu pähe ja katsu inimest veenda, et tegelikult ei ole. Ning nad tulevad, teevad kümmekond postitust ning kaovad. Head teed neil minna, nimi jääb ju hingekirja alles, liikmete number kasvab ja kõik on korras. Kõik ei saagi pidama jääda, jäävad parimad. (Iroonia. Ise kah tige. Häid õpetajaid on olnud.)

Ja juhtkonna sirgeselgse avalduse kohaselt on foorumis olukord nagu Reeve'i "Surelike masinate" piraadilinnas nimega Tunbridge Wheels, mille pardale asujaid tervitas plakat: Tere tulemast Tunbridge Wheelsi. Rahvaarv 500 (maha tõmmatud) 467 (maha tõmmatud) 212 ja tõuseb kogu aeg!
Lipp masti ja edasi. Rustwater ja Khazaki meri ootavad.

Tsitaat: Usun, et siin kuskil kaevudes leiab koha, kus ma tunnistasin seda nii umbes 2 aastat tagasi. Hallsilma siinolemist õigustab minu jaoks tema postitamine Larbi ja Taaskehastamise käsitöörubriiki. Pronto kohalolu õigustab tema Ulmekommentaatori funktsioon. Et te siis teaksite.

Sihuke solgipangega pähe saamise tunne oli seda lugedes ja tekkis kiusatus avalikult nentida, et ahhaa, öelnud siis kohe, et muid forumante pole vaja, oleks hea jupp tüli ja arusaamatust ära jäänud.

Teine tsitaat samalt autorilt: mina näiteks lööks piiksud kõik minema...

Et nõnda siis... Kehtestatud standardile mittevastava mõtlemisega rahva viskame lõvidele ja naised-lapsed peksame minema, et ei segaks. Kust sel juhul seda järelkasvu võtma hakatakse, mille kohta uhkelt öelda, et rahvas tuleb ja läheb, aga karavan liigub edasi?
Kõigi maakondade rollimängijad, suhelge!

Enda kehtestatud seadused on ju ainult sõnad, eks ole? Mees sõna annab, mees sõna võtab, mehe nimi olgu kiidetud...

Et siis nõndaviisi...

Kui nüüd kõik ausalt ja otsast peale ära rääkida, nagu tavatses teha nõukaaegne raamatunooruk nimega Agu Sihvka oma seletuskirjades, siis ei ole endal kah päris selge, kuidas täpselt see kahtlustav vaim hetketi peast läbi lennanud uitmõtte teokstegemiseni jõudma hakkas. Igatahes on see viimasel paaril päeval idioodi järjekindlusega pähe roninud ja ennast ilmutanud nagu Wode maailm enne möödunudaastasi jõulupühi, kui olin pidulikult veendunud, et Brettonia jääb minu esimeseks ja viimaseks mänguks juhtida. Ja blogipidamise suhtes oli umbes sama seisukoht. Never say never...
Toimuv nõudis põhjalikku analüüsimist, milline tegevus sai läbi viidud peamiselt nõudepesu kaasnähtusena - kui ikka laupäeva õhtust reede pärastlõunani vett ei ole, sest metsikus idas on pumbamaja ja eluhoonete vahel alguses purskkaev, siis tiik ja siis paar petlikku muljet vee pidulikust naasmisest (mis avaldus vee olemasolus keskööst koidikuni) - siis on mitmendat päeva mustade nõude pesemine üks äraütlemata armas tegevus ning aitab mõelda. Vannist ja peapesust parem ei räägigi. Õnneks on ikka ütlemata vähe teinekord vaja, eks ole.
Aga kust siis ikkagi selline edev idee? Kirjatööd on niigi üle pea, suhtlemispuuduse üle kah ei kurda... Arvutis saab niigi olla rohkem, kui see elule hea on. Pärast karmi ja ausat enesesurgitsemist tuli järeldus, et ilmselt saab blogipidamisest asendustegevus dragon.ee-le. Niiöelda võõrutamine. Liiga palju sai sellesse kohta hinge ja tööd pandud, et mõistus kohe uskuma hakkaks, mida silmad näevad. Tasakesi tuleb suuri pöördeid teha, ikka tasakesi... Justkui muud elu vähe oleks.