Salajane lahing Brechlenis - sissejuhatus

On teadmata, kui pikka teksti blogger mul üles panna lubab, kuid lahingut, mida mängiti kolmes või neljas logis, ei ole võimalik kirjeldada ühes sissekandes. Aga see oli omaette elamus, mida meelsasti teistegagi jagaks. Mänguri rõõmud.

Situatsioon järgmine: võimas maag ja väeline nimega Omar on kaua haudunud kättemaksu perekonnale, kes temalt kunagi dzinni üle lõi. Ta ei hooli asjaolust, et põlvkonnad on vahetunud ning talle ülekohut teinute järeltulijad isegi ei tea kunagi toimepandust. Omar meelitas khinaside perekonna koos kohaliku krahvi kolme pojaga nende külalistemajja ning sinna sattusid ka need, kel enda meelest üldsegi perekonna vanade võlgadega midagi tegemist pole. Kuid Omari eesmärgiks on hävitada nad kõik korraga ja korjata võimas saak, kuna vaid paar külalistemajas viibijat pole väelised - ehk siis pea maharaiumisel tapjale üle kanduvate erivõimetega...

Tegelased:
Beatrix Guterman - jõuka brechti (saksa) kaupmehepere ainus laps, paruness, kel tilgake khinasi (araabia) verd soontes (mängija)
Lana Sidhem - ratsaväe nooremseersant, brechti-khinasi segaverd, hetkel esitab end Beatrixi ihukaitsjana (mängija)

Perekond Lan-Godarid - vennad Adir ja Zaib, Rayya, Adiri poeg Sefesi
Müdeni krahvi pojad Augustine, Joseph ja Thomas
Lana abikaasa, erasadama turvaülem Lachlan (kahtlustatakse libahuntluses)
Juhuslikult külla sattunud maag, khinasitar Ufura

ja muidugi ühesilmne Omar al Jarud, kes alustas kättemaksu dzinni tagasivarastamisest...

Dzinn Quadir

Kes tahab midagi ilusat lugeda, vaadaku siia.

http://pahainimene.blogspot.com/2006/10/ei-saa-mitte-kirjutamata-jtta.html

Jah, see on Brechlen.

Dialoog Põnniga

Kelly: mis te teete seal?
Shadow: arvutis oleme :D
Shadow: aga sina?
Kelly: arvutis olen
--------
Tavaliselt vastab ta ise nõnda, kui ma küsin, mida ta vanaema juures parajasti teeb. Nüüd sain tagasi teha... kui sain.

Põnn ja reklaamid

Vaatas mu laps igahommikust Dormeo Ortopedicu reklaami ja kommenteeris: "Kas sina tahaksid magada nagu beebi? Noh, öösel mitu korda karjudes üles ärgata?"

Muus osas on sebimist üle pea olnud. Põnni sünnipäev, linnaskäik, asjade pakkimine ja muu majapidamine. Tööga tuleb ilmselt varsti pea nädal võlga, sest pole ette näha, et selle kallale täna enne kella nelja pääseb. Üritasin põnniga kaupa teha, et saab koolipäevast ämblike näitusele, kui on nõus enne seda hambaarsti juures käima. Eks pärast vaheaega saab teema uuesti üles võetud. Käsi hakkab jälle üles ütlema ning igahommikune köha kipub aina ägedamaks. Noh, see köha, mis sügisel tuleb ja kevadel läheb. Põnn sõidab täna ära koolivaheajale ja uks tuleb üle mõõta, sest lukk streigib ja vene lukke pole enam kusagilt võtta.

Ja paistab, et rõhuvas enamuses blogidest, mida loen, on samasugune sügisikaldus ja vaikus.

Sebimine

Põnn teeb endale ise homset sünnipäevasalatit, on tähtis ja rahul. Õhtusöögi tegemise korraldasin enda kaelast ära. Laud sai tuppa ära tassitud. Nad on mul kahekesi täitsa asjalikud. Üritan oma kahelehese võla täna ära saada. Palju homme ja ülehomme tööd teha õnnestub, ei tea veel. Aga küll ma järele higistan.

Pisike tükk eilset Brechlenit

Ja ärgu blogi lugevad kaasmängijad lootkugi, et nad siit tükist mingit kasutuskõlblikku infot saavad... :P

DM: värav igatahes avatakse ja kõigilt peale Sefesi ja teenrite nõutakse ettekandmist, et kes nad on. Ja visake loitsimist ka.
Beatrix: ütleb oma nime
Lana: "Nooremseersant Lana Sidhem, isand Sefesit saatmas," ütleb üsna ükskõikselt
Lachlan: "Erasadama turvaülem, Lachlan Waylini klannist."
Beatrix: (mh, nüüd on ta juba Sefesi ihukaitsja, mõtleb Beatrix omaette... )
Lana: üritab võimalikult tähelepandamatu välja näha
DM: Sefesi peanoogutuse peale lastakse teid siis sisse.
Lana: liigub nagu Beatrixi ihukaitsja
DM: Üks valvuripaar tuleb hobustel kaasa, et kuhu oli korraldus saata.
Lana: noh, väravas tuleb olla selle ihukaitsja, kes väravast sisse laseb
Beatrix: pugeja
Lana: üks khinasi on alati õigel poolel või kuidas see Khalid ütleski...
DM: mhmh
Beatrix: iik... hea eeskuju

Väga vahva nädalavahetus

Reede õhtust tänase lõunani olid külas Sash, Chloe ja Ozkar. Sai filme vaadatud, hulle teadlasi mängitud (on üks selline lahe kaardimäng, kõlbaks kokkutulekutele mängida nagu paranoia kaardimängki), drägonit oleks rohkem tahtnud, ärasõiduaeg tuli siis, kui just DM-id vormi hakkasid saama, aga laupäeval läks selle eest neljani öösel. Demmasin kahte mängijat kordamööda ja osalesin samal ajal ise mängijana läbi msn-i. Polnud esimene kord niiviisi, aga üldiselt eelistan kas juhtida või mängida. Loodan, et kusagilt ei kärisenud. Täiesti juhuslikult ja möödaminnes sai kambakesi ära peetud ka tükk põnni sünnipäeva, ehkki tegelikult on see alles teisipäeval. Ja täna käisid Higginsi vanemad tordiga põnni sünnipäeval. Lahe.

Naerda sai palju nagu ikka, Chloe ja Ozkari tegelaste pidev nääklemine oli lõbus. Kui nad nüüd teise mängijatepaariga kohtuma peaks, läheb veel lõbusamaks. Brechlenis on pinge jälle üleval ning Lanal süda saapasääres, sest sai kogemata teate, mis mõeldud ühe seltskonna liikmetele - ainult et seltskond ei ole siiani teadlik olnud, et tema ka selle liige. Niisiis üritab ta hoida Beatrixi ihukaitsja madalat profiili. Kui Alfredil ja Khalidil oleks omal ajal olnud rohkem uudishimu Lana minevikus kaevata, oleksid nad sealt paganama huvitavaid asju leida võinud. Aga nad ei kaevanud ning jäägu see nende südametunnistusele. :P Ehk saab õhtul selle pingelise koha ära mängida ja siis tuleb mul Tristan ja Red ette võtta ning ka teistega hakata edasi nihkuma, et nädalavahetusel ette jõudnutega hakata tempot ühtlustama.

Päevad

... kaovad kuhugi täiesti arusaamatu kiirusega ja midagi ei jõua tehtud. Sügis võtab võimust, eile juba hakkasid liigesed valutama. Eriti parem õlg ja küünarnukk. Kuidagi kehv olemine, midagi ei taha ja midagi ei jõua. Väheke palavikku vist ka. Mis teha, reuma. Oleks vaid teki all ja laseks end hellitada. Aga ei saa. Elu tahab elamist.

Kassipiltide näituse avamine Pinchesteris

... kus elavad hiired, rotid, oravad ja muud pisinärilised. Ehk taas Hoeye "Ajaliivad". Kahjuks ei lase blogspot miskipärast pikemaid tükke üles panna.

„Kas te tahate öelda, et hiired on alamad olendid?” piiksatas keegi kähedalt.
Mirrin vaatas üle poodiumi, et näha, kes seda ütles. Esiritta trügis lühikest kasvu keskealine hiir, kes kandis plakatit:

100% HIIR JA UHKE SELLE ÜLE!

„Kas te tahate öelda, et hiired on alamad olendid?” kordas hiir vihast värisedes.
„Ma ei mõista,” vastas Mirrin. „Kuidas te sellise mõtte peale tulite?”
„Hirm! Hirm! Niiviisi tulingi! Miks me peaksime kartma? Kus teie uhkus on?”
„Ma ei öelnud, et me peaksime kartma. Ma ütlesin, et mõnikord me lihtsalt kardame. Ning oma maalidega püüan ma hirmule silma vaadata.
„Te olete haletsusväärne! Just. Haletsusväärne! Hiir on maailma olenditest kõige vanem ja väärikaim. Ükski teine loom pole nii kärmas, intelligentne ja kohanemisvõimeline kui hiir. Hiired leiutasid keele. Me leiutasime tsivilisatsiooni. Me leiutasime kultuuri. Me leiutasime kunsti! Me leiutasime muuseumid! Hiired ehitasid selle muuseumi! Ja mida te neile vastu annate? Hirmu!”
Mirrin oli sõnatu.
Vihane hiir kergitas plakati kõrgele pea kohale.
„Hiirtel on aeg olla tugev!” karjus ta. „Ja kuulutada oma loomulikku valitsemisõigust kogu maailma üle!”
Turske valge rott kummardus lähemale ja andis hiirele vastu vahtimist.

MSN tagasi

Panen mina harjumuspäraselt hommikul arvuti käima ja lähen võileiba tegema - tagasi jõudes küsitakse: miks sa vale-Shadow oled? Noh, Sash kirjutas selle nime eile segaduste vältimiseks, kui mu aadressi kontrollis. Kae nalja, töötabki. Ja täitsa lambist. Huvitav, kas nokitses 'support' midagi või tehti öösel meie serverile restart lihtsalt?

Mõistatus vist lahendatud

Kinnijooksnud msn-i mõistatus vist sai lahendatud. Suhtlesin hommikul 'supportiga', ja tolle vastuses oli selline lause: The temporary sign-in issues may also be related to a server that you are connected to that is allowing users with some e-mail addresses on the same computer to sign in but not allowing users with other e-mail addresses to sign in.

Tallinnast minu vana aadressiga sisse logides sai laksust ühenduse. Homme helistan Kernelisse ja uurin.

Lana ja Khalid

Lana: "Kuidas käsi käib?"
Khalid: "Ikka varrukast sisse ja teisest otsast välja... Kuidas mul ikka läheb, ma olen vangis... Kuidas sul läheks kui sa vangis oleks?"
Lana: "Päris hästi," nendib kui on hetke mõelnud.
Khalid: ajab silmad pilukile ja ütleb madala kurja tõotava häälega "Ma ei näe, et sa oleks vangis"
Lana: vastab üsna tõsiselt: "ma arvan, et sa oleksid parema meelega vangis kui minu nahas. Aga tegelikult ma tulin lihtsalt sind vaatama," lisab kähku.
Khalid: "Mind?..Mis mus nii huvitavat on? Kas mul on suu ümber toitu jäänud?"
Lana: kehitab õlgu "Ma rääkisin mõne inimesega sellest, mida sa mulle rääkisid enne. Loodan, et nad viitsivad vaeva näha."
Khalid: "Nojah mul tõesti oli täna hommikul au kohtuda linnapeaga."
Lana: kergitab kulmu. "Kõlab päris hästi. Nagu oleks sind lõunale kutsutud või midagi?"
Männa: "Lõunale?" Kortsutab kulmu "Ei me rääkisime järeltulijatest"
Lana: läheb üsna imelikku nägu. "Sina ja linnapea rääkisite järeltulijatest?" küsib kontrollivalt üle
Khalid: "Jah..mis tähendab, et tema rääkis enda mure ja mina jagasin enda teadmisi"
Lana: neelatab ja teeb sellist okeeeei nägu. "Sai ta siis abi?" küsib viimaks
Khalid: "Jah, ta oli äärmiselt tänulik"
Lana: noogutab. "Siis ootab sind ilmselt varsti nõuniku koht?"
Khalid: Naeratab ja näpib kraed "Noh ma ei tahaks nüüd ennast kiitma hakata, aga kui sa juba mainisid, siis miks mitte..."

MSN-i varuaadress

Kuna kõik teised aadressid minu masinas töötavad ja mina ei saa ühestki masinast msn-i, siis tegin varuaadressi:

lanasidhem@hotmail.com

MSN

Näib, et miski kamm konkreetselt minu kontoga. Ei saa ühestki arvutist sisse. Teised kõik saavad.

Väga lahe

Kolmandat tundi ei saa msn-i sisse. Kõik muu nett töötab.

Brettonia edeneb tasapisi

Palk käes ja kingakesega viisakalt tagumikku saadud, lonkis Shalif mööda Calhi turgusid ja poode, oodates, millal võimalik mürk mõjuma hakkab. Ta oli pahur ja tujukas. Metsa mingu nad kõik, enne surma tahtis ta vähemasti oma õde näha. Õhtu leidis ta teelt Vala poole.

Järgmisel õhtul öökorterit otsides astus kõrbepoeg ühe suurema teeäärse kõrtsi uksest sisse ning jäi lummatuna seisma kohe, kui ukse enda järelt sulgenud oli. Üleloomulikult hea lõhn vallutas ta sõõrmed ja meeled. Läks pisut aega, enne kui ta taipas, mis niiviisi meelivallutavalt hõngas. Värsked kaneelisaiad. Jumalad on mu neednud, mõtles Shalif ning kõhkles ukse ja leti vahel. Tühi kõht lohistas ta leti äärde, aga kõrbepoeg virutas oma kaneeli ihalevatele meeltele heeringaga. Ta sõi kähku, maksis kähku ning võitles kiusatusega ka kähku magada, kuid kaneelilõhn ähvardas võitjaks jääda ning Shalifil polnud õrna aimugi, millega selline pattulangemine kokkuvõttes lõppeda võib. Üks asi viib teiseni ja teine kolmandani. Kõrbepoeg taganes uksest välja, saduldas kiiruga uuesti oma väsinud ratsu ning põgenes järgmisse kõrtsi, kuhu ta keskööks ka kohale jõudis.
Seal hõngas kõrtsituba soojendatud kapsasupi järele ning Shalif veetis rahuliku öö.

Sügis

See ep ole mitte blogspot, mis jukerdab ega lase pikki tekstitükke kleepida, see on mu oma arvuti IE. Millal see oli, kui pidin ketast tühjaks tõstma hakkama, et windooza uuesti peale panna? Ajamälu mul teatavasti puudub nagu ka võime asju sõna-sõnalt meelde jätta, kui tekst on rohkem kui 2 lauset pikk. Igatahes oli see ammu. Uus arvuti oleks tore asi - aga me kõik teame, et uus arvuti on hall ja karvane, mõnus ja pehme, üldse mitte enam küüneline, räägib juttu ja on üleni hea. Õigus oli sel, kes ütles, et loomaarstidel on suured tagatoad heade loomadega, et vahetavad need kaklejad isiksused lihtsalt välja.

Viimased maasikapeenrad tahavad tegemist, kui ilma on ja tööd annavad võimalust aiamaale pääseda. Ahi köeb juba iga päev, muudkui tassi aga puid. Suurpuhastus elutoas ei edene, aga peab selle nädalaga tehtud saama. Brettoniale panin ka enda jaoks töönormi peale, 20 lehte kuus. Sügisväsimus on kontides, avastan end peaaegu kõigele vaatamas kui asjale, mis tuleb ära teha. Mõtlesin hetke oma mängutegelastele ja leidsin, et suuremalt jaolt on nad tõsised ja traagilised isiksused, enamasti minevikuga, mida vaenlaselegi ei sooviks. Ja minevik on asi, mis tihtipeale mõjutab olevikku. Küsisin endalt, kas ma üldse oskaksin kergelt ja lõbusalt mängida - ega osanud vastata.

Tuulised

... ja vihmased ilmad. Uimasus, väsimus, tujutus. palju närvipinget. Palju tööd ja veel rohkem ärategemist vajavaid asju. Natuke häid sõpru. Õnnelik kõigeunustamine kaisus, kui öö ükskord saabub.

Homsest võtan Wode ohjad ja mängujuhikohustused üle.

Üks uitmõte

Alati on olnud inimesi, kes targa näoga ülalt alla vaadates halvustavad asju, mida nad ise teha ei suuda. Nad usuvad, et nende arvamus mõjutab midagi või vähemalt varjab nende võimetuse. Ei varja. Ei mõjuta. Pigem tõmbab sellele tähelepanu. Pikas perspektiivis mõjutab asju ja arvamusi see, mida inimene on suutnud ära teha või millega pole hakkama saanud. Teod mõjutavad, jutt unustatakse. Või siis annab jutt teistsuguse tulemuse, kui oodatud. Kes liiga kaua traagilist kannatajat mängib, selle muredest tüdinetakse kähku.

Nõuka-aegne Gruusia anekdoot rääkis mehest, kes pingutas meeleheitlikult, et saada oma külas esimeseks, kes auto ostab. Ja kui naaber sama mõttega juba kuklasse hingas, otsustas mees masina majja tuua. "Volga" jaoks polnud veel piisavalt sukasääres, tuli "Žiguliga" leppida.

Arvate, et teda hakati kutsuma Meheks, Kes Ostis Esimesena Auto?
Oh ei, ta nimetati Meheks, Kel Volga Jaoks Ei Jätkunud.

Mida ütles

... automaatselt ja siiralt minu loodusehull laps, kui õpetaja klassis kurtis, et oma käekotist tarakani oli leidnud?

"Nii nunnu!"

Klass möirgas muidugi naerda.

Ennäe tõbrast

... Firefoxi tunnistab, aga Exploreriga ei lase teinekord sissegi.

Katsetus

Vähe sellest, et blogspot ei lase minu arvutist postitada ega välja logida, nüüd ei lase enam ka sisse logida. Ütleb, et leht on maas ja kogu lugu. Kolmandat päeva jamad? No kuulge... Proovin, mis läpparit kasutades juhtuma hakkab. Kui nüüd siit postitada saab, siis tuleb omast kojast viga otsima hakata.

Blogger jamab

Juba kaks päeva pole üht suuremat kirjatükki saanud üles panna. Ei lase ei blogisse panna ega niisama teksti tagataskusse jätta. Katsetan, kuidas väiksemaga on ja siis proovin suuremat. Oleks see siis mingi hirmsuur või midagi.

Põnn

... tülitseb oma kassiga. Põnn tekitas lapatsiga oma väljakäigus peetava ämblikukasvanduse jaoks (püüan mitte mõelda sellele, kuidas külalised end seal keset ämblikuvõrke ja täisnuumatud kaheksajalgseid elukaid tunnevad - parasjagu Darren Shani õhkkond vist) poolelusaid kärbseid ning Roosi sõi ta kärbsed ära.

Nüüd leppisid ära ja püüavad koos, kes kuidas oskab.

Liisu kohvris

Printer

... toodi kenasti postiga koju kätte. Kaks päeva pärast tellimist. Trükib hea kvaliteediga fotosid ja tarbib nurisemata joonistuskartongi, trükkides sinna ilusaid värvilisi mängukaarte. Happy-happy, joy-joy.

Ei saa muidugi mainimata jätta, et kartongi trükkimine algas avastusega, et sellele vist polegi midagi trükkida. XP oli suvatsenud terve kaardimängude kausta tühjaks kustutada. Noh, nii nagu ta seda teha tavatseb. Pärast masina restarti andis õnneks tagasi. Huh. Peab vist Serale selle eest paar boonuskaarti tegema.

Heidi

Kui keegi tahab Brechleni Heidi juhtumistel ja tuttavatel silma peal hoida, siis kammigu seda blogi:

http://altairi.blogspot.com/

Miski vastik tõbi kallal

... eilsest saati. Miskine viirus ilmselt. Kogu aeg on külm, loid, natuke peavalu ja palaviku tõusmise tunne.

Hiir Hermuxi teised seiklused

... ehk Michael Hoeye "Ajaliivad".

„Mul pole sooja ega külma sellest, kui kuulus ta on!” karjus linnapea telefonitorusse. „Mind ei huvita, et ta pime oli! Mulle ei läheks see kah korda, kui ta oleks maailma tähtsaim hiir! Mina ei luba ebasündsat kunsti Pinchesteri muuseumi. Seda ei juhtu! Ja nõnda saab olema! Ma võtan selle maja tellisteks lahti ja saadan prügimäele. Teatage seda juhtkonnale!” Ta virutas toru kolksuga hargile.
Hooster Pinkwiggin polnud mingi kukununnu metsarott. Tal oli õel loomus, eriti valimisaastatel, ning komme kõigepealt pureda ja pärast küsimusi esitada. Seda tõetasid armid mitme ta alluva ihul. Nüüd taganesid nood järgemisi eemale, kui mees neid raevunult põrnitses.
„Kassipildid!” röökis mees. Kuna ta ühegi alluvani ei ulatanud, haaras ta laualt pliiatsi ja hammustas selle ainsa raksuga pooleks. See näis teda hetkeks rahustavat, kuid see polnud just pikk hetk.
„On see naine täiesti hulluks läinud? Kas ta tahab oma jampsiga kõik surnuks ehmatada? On tal mingi haiglane tähelepanuvajadus? Pinchester on kultuurne linn! Me ei räägi kassidest avalikult. Me ei loe nende kohta raamatuid. Ja päris kindlasti ei näita me muuseumis nende pilte!”
„Ee... Linnapea Pinkwiggin?” sekkus üks ebaharilikult koheva sabaga terane orav.
„Jah?”
„Preili Stentrilli kassiportreedega on vist veel üks probleem.”
„Mis siis veel?”
„Tegelikult on nad seal alasti...”
„Alasti?” läks linnapea marru. „Alasti?! Kuidas saavad kassid olla alasti, kui keegi pole neid kunagi näinud? Kuidas saavad nad olla alasti, kui neid pole kunagi olemas olnudki! Mis hull see Stentrilli eit küll on?”
Ta mokad kerkisid ja kuuldavale tuli lõrin. Alluvad taganesid nüüd juba pikemate sammudega kaugemale.

Nii tõhusat

...tööpäeva pole tükk aega olnud. Neli arvutilehte Brettoniat ja peaaegu kolm hiir Hermuxi seiklusi. Pole üldse paha.

Brettonia teine osa sai alustatud

Tema saabumise ajaks oli majast pilv ja hais ära koristatud, kuid voodi endiselt pruuni kisselli täis. “Ma jätsin sulle ka natuke teha,” mainis Benno.
“Siin on su toit,” ladus Will koti lauale tühjaks.
“Tänud. Seal on su voodi ilma hommikuni tilkuva pilveta,” vastas kääbik. Uudishimu sai Willist taas võitu ning ta uuris, ega mingit loitsu olemas ole, mille abil sodi ära saaks koristada. Benno irvitas, et on küll.
“Kas näitaksid seda ehk mulle?” päris Will ettevaatlikult.
Kääbik raputas pead. “Parem mitte. Koristad veel plekid koos põrandaga ära. Pesuruum on all köögi kõrval.”

Will võttis veidi einet ja asus siis kasima. See võttis päris hea hulga aega ja jaksu. “Ega siin mingit tühja tuba ole?”
“Kui tühja?” küsis Benno vastu.
“Kus saaks harjutada,” seletas maagiast lummatud Will.
“Proovi linnapargis,” soovitas Benno.
“Seal peetaks mind shalaks,” kurtis Will, kes Calhi uuemaid seadusi ei teadnud, haldjate omadest rääkimata. Brettonias võis inimeste silma alla maagiat harjutama minna vaid see, kel elust isu täis. “Kas sul kelder on?”
“Ei. Ja ma ei luba sul seda siia ehitada ka,” lõikas kääbik karmilt.
“Muide, miski haldjavereline otsis teemajas Royd ja Ilderiani…” jätkas Will, kuid mõtted ei tahtnud kuidagi kurssi muuta ja keerasid uljalt vanale rajale tagasi. “Aga milline on su kõige tühjem tuba?”
Kääbik pühkis rätikuga suud ja põrnitses talle otsa. “Sa ei hakka selles majas maagiat harjutama,” sõnas ta, eriti rõhutades sõnu “ei hakka”. “Me elame siin vaikset ja tähelepandamatut elu, kas tead. Ja kui sa jutust aru ei saa, tuleb sul Feimirit oodata näiteks kassina. Arusaadav?”
Will ohkas. “Arusaadav…” Ta polnud küll päris kindel, kuidas tema seitsmeteistkümneaastane vibalik keha kassi sisse ära mahutataks või kui suur see kass kokkuvõttes saaks olema, aga parem oli karta kui kahetseda.

Kahe kantsi

... lindistamise ajaks LÄKS elekter ära. 10 min enne algust. Tagasi tuli natuke pärast filmi lõppemist. F... ja kõik need teised sõnad, mille igaüks vastavalt oma rikutuse astmele juurde võib mõelda. Tegelikult tont sellega, eestikeelsete tiitritega Kahte kantsi hankida ei tohiks üldse raske olla. Mitte et mulle inglisekeelne ei kõlbaks - põnni jaoks rohkem, kui too ükskord Tolkienist midagi arvama juhtub hakkama. Praegu jätab see ta suht külmaks.

Esimene raamat valmis

Nagu lubatud. 233 arvutilehte. Umbes 27,5 poognat. Umbes 1/3 tervest loost. Mis kohas lõppes, ei ütle. Mis kohaga teine raamat algab... Eks varsti on näha. Kindlasti tuleb veel lihvimist ja ümbertegemisi, kui lugu valmis.

Hämmastav, aga siin on äike. Kevadest saati pole teist sel aastal õieti olnud. Peaasi, et Kahe kantsi lindistamise ajaks elekter ära ei läheks.