Korraks kodus

Kogu aeg mõtlen, et kõik on meeles ja saab korraliku ülevaatliku aruande teha, aga tühjagi ta on ning ilmselt on pidev väsimus oma töö teinud. Laupäeval sai asja korraks nii kaugele, et terve õhtu ja öö sai märgi ajalehti puuris kuivade vastu vahetada, aga pühapäeval on Farmax õnnetuseks kinni ja tuli minna Maaülikooli suurde uhkesse kliinikusse. Maaülikooli kliiniku suhtes tekkis kahtlane tunne juba arstile registreerides, kui sealt teatati kuuldes, et kass on 11 aastat vana, et neil pole vaba aega ning soovitati Farmaxisse või R-kliinikusse minna. Igatahes saime pühapäevaks saatekirja kaasa, kus kõik kirjas, mida ja kuidas vaja teha. Kass võeti vastu ja anti pärast hästi kiiresti kätte, ei mingeid kommentaare, aga pissiva kassi asemel oli meil jälle mittepissiv kass, süstid anti raviskeemile mittevastavalt ja valmispandud süstaldel oli õhk sees. Nii palju siis ülikoolist. Arve oli küll poole väiksem, aga kusagilt ei saanud välja lugeda, mis õieti tehti ja mis tegemata jäeti. Kuna me olime Farmaxi arstide igaõhtuse põhjaliku aruandega juba hellitatud, siis oli selline suhtumine eriti võõrastav.

Niisiis alustasime otsast peale. Päeval kliinikus tilguti all, õhtul-öösel 4-5 süsti kella pealt. Lootuseks liivakork ära lahustada või põletik nii palju maha saada, et õnnestuks liiv välja loputada. Nii head suhtumist ja teenindust kui Tartus Farmaxis pole ma kusagil näinud, nii et vedas. Nädalavahetust ootan aga murelikult, sest laupäev-pühapäev tuleks taas käia ülikooli kliinikus.
Ja ärge küsige, mis see värk kokku maksab. Ausalt, te ei taha teada.

Rindeteated

Tulin korraks koju kasse majandama ja vahetusriideid võtma. Liiga väsinud, et pikalt kirjutada. Asjad vist paranevad vaikselt, aga koju jõuame tõenäoliselt umbes esmaspäeval.

Kassihäire

Õhtul vihjas Kiits, et põis ei tööta. Täna sai asi kinnitust. Kiirkorras loomaarstile ehk lõunase bussiga Tartusse. Tuleb leida kambale öömaja ja homme alles koju tagasi. Põnn keeldus koju jäämast.

Väsinud

Surmväsinud. Pikk päev linnas. Jalad valutavad. Selg valutab. Kõik valutab. Ei, hambad ja kõrvad ei valuta, kui järele mõelda. Mängu tahaks.

Kaks karmi päeva tulekul

Täna programmis põnni saabumine, asjade lahtipakkimine, õhtul inglise keel ja veel rohkem õhtul mäng kas Ozkari või Chloega + ilmselt ka Brechlen sinna kõrvale. Mingil ajal hommiku ja õhtu vahel peab töönormi ka ära tegema. Õpilastele abimaterjalid ka. Ilmselt olen juba enne keskööd surnd. Kui mitte tervenisti, siis käsi küll.

Homme on programmis Tartussesõit ja shoppamine, ma pole päris kindel, kas keskmisele bussile jõuame, aga proovib. Kooliasjad. Palvetagem, et ei sajaks. Õhtuks olen tõenäoliselt surnd. Jälle jah. Ja tööga tekivad võlad.

Eile õhtul tegelesin Brechlenis Lanaga ja õpetasin sinna kõrvale üht noort DMi. Kui asjad hästi lähevad, saab paari kuu pärast ka Tallinnas d10 Birthrighti läbi msn-i mängijatele. Lana asjad lähevad keskmiselt hästi, kui seda saab öelda kellegi kohta, kes valmistub mingil ajal lähema kahe päeva sees dzinni käe läbi surma saama. Beatrixiga läksid suhted paistab, et päris kiiva, millest on kahju - aga eks elu näitab, mis edasi saab. Peamine on mitte unustada midagi olulist tegemata. Lana testament seisab juba paar päeva Deani lauasahtlis. Igatahes võtab ta asju rahulikult ega rabele. Väelised harjuvad kiiresti mõttega, et iga päev võib olla viimane.

Homme saabub põnn

Pilt on küll umbes kolm aastat vana, aga ikkagi vahva. Tüüp ise väidab, et on hullusti kasvanud. Mõtlen õudusega, kas talle üldse midagi selga läheb enam.

Männa pildid

... sellest, kuidas tema koerad aluspükste pärast kaklevad.

Kuidas teha kvaliteetlarpi

1) GM-id tuletavad meelde oma erinevates gruppides mängitud drägoniseiklused.
2) GM-id panevad neist seiklustest korjatud ideedest kokku oma mängu.
3) GM-id kummardavad laval ja korjavad kiiduavaldusi.

Neid GM-e, kelle mängudest tükid korjati, ei ole olemas.

Männa koera sünnipäev

Pilt on Männa oma ja üles pandud tema loal.

Kui inimesed on arvuti taga...

...siis kogunevad kassid täiesti juhuslikult nende lähedusse.

Teine inglise keele tund

... möödus sama lõbusalt kui esimene. Naised harjutasid üksteist grammatiliselt õigesti sõimama.

Nali naljaks, tegelikult on nad tublid ja hakkamist täis ning ma usun, et kolm neljast saavad kuu aja pärast komisjonis vähemalt suulise osaga hakkama (ptüi-ptüi-ptüi, kolm korda üle õla, et ära ei sõnaks). Pole lihtne pärast tööpäeva kalatsehhis hakata nullist keelt õppima, ise vanuselt 35-45 vahel. Sõnade kirjapildi koha pealt pigistasin esialgu kinni mitte ühe, vaid kaks silma, sest see oleks neile liig mis liig. Esialgu kirjutavad vihikusse häälduse järgi, kuidas keegi ise õigeks peab. Mõni kirjutab ikka õige sõnakuju ka häälduse kõrvale. Jätsin seekord kodutööks kirja panna olemise ja omamise ja sugulussuhete teemalisi lauseid, aga kardan, et nad peavad oma kodutööd teisipäeval ise ette lugema, sest 99% tõenäosusega ei saaks mina sellest tekstist aru. Küllap grammatika ka ette võtame, kui aega jääb ning nad ennast tiba kindlamal pinnal tundma hakkavad. Kirjapildi asjus pean neile ilmselt õpitud asjade kohta konspekti tegema.

Noh, igatahes on neil vähemasti lõbus. Minul ka.

Kapikass, kastikass

"Perverdid," ütles kass ja laskis jalga. "Jälle oma pildimasinaga... et te ka ära ei tüdine."

Kui Roosil üldse millegi vastu kirg on, siis kappide ja kastide. Neisse peab ronima. Silmapilkselt, kui näeb. Ja kui pole tühja kapiriiulit võtta, kui kiisule järsku kappipugemise isu tuleb, siis läheb ta ja tekitab endale (pool)tühja riiuli, sealt riideesemed kapi ukse ette hunnikusse tõstes. Kui voodisse lina või tekki laotad, siis kass tormab, et õigeks hetkeks lina alla jõuda. Siis kükitab seal üks kuhelik üsna pikka aega. Jätsin talle riidekappi magamiskoha. See on tihedas kasutuses.

Lan-Godarite hoovis

Nad seisid Lachlaniga peaaegu pimedas hoovis vihma käes ning hoidsid hobuseid, oodates Beatrixi tulekut. Majja too sisse ei saanudki, ega ka rääkida sellega, keda otsima oli tuldud. Küll aga tulid majast välja kuus reisivalmis inimest, kolm neist khinasid ja kolm arvatavasti brechtid. Lana ei tundnud neist ühtegi, küll aga tõmbus tal südame alt üha külmemaks ja krampi, sedamööda, kuidas need kuus neist möödusid, uurivaid pilke heites. Kuus tuntavat välja. Kuus väelist. Kuus tapjat.

"Teie sõbrad?" küsis noorem khinasi meestest ning jäi seetõttu teistest pisut maha. Vaatas Lanat kuidagi imelikult ja noogutas kergelt tervituseks. Näost kooljakaame Lana noogutas vastu. "Jah," ütles Beatrix, mispeale teda kõnetanud pereliige talle naeratas ja head koduteed soovis. Beatrix soovis head reisi vastu ja seltskond lahkus kiiruga.
"Sa tundsid seda... khinasit või?" küsis Beatrix, kui nad omapäi hoovis end minekule seadsid.
Lana raputas pead. "Ta vist üritas viisakas olla." Lisas mõttes: oma saagi vastu - kuuldavalt aga ütles: "Kui kõik see kamp oleks siit majast pärit, siis ma oleksin arvanud, et nad lähevad Omariga läbirääkimisi pidama."
Beatrix: "Ma arvan, et nii just ongi - et lähevad läbi rääkima."
"Miks nad temaga läbi peaksid rääkima?" küsis Lachlan.
"Ja mina mõtlesin, et Omar on õnnetus," ütles Lana värisevat kätt sadulale toetades, et ennast üles tõmmata. Kuus võimalikku Omari oli väga ülemäära palju. Selliste vastu ei suudaks isegi Lachlan pikalt vastu pidada.

"Võibolla ongi koosolek nagu sa pakkusid?" lohutas Lachlan.
"Jah, selline nagu kiigemäel, kolm ja kolm, klapib väga hästi..." vastas Lana sarkastiliselt. Vaatas tilkuvasse taevasse - "Ilm on kah sobiv." Vinnas end siis sadulasse. "Mul on tunne nagu hiirel, keda esitleti kuuele kassile..."
--------
See oli tükike tänast Brechlenit...

Esimene

inglise keele tund tehtud. Tunne oli nagu d20 mängujuhil neljase grupiga päkapikkude kõrtsis. Nõuab head tähelepanu ja ettevalmistust. Neljapäeval jälle.

Kellymon rääkis tööuudiseid. Loomapoes oli euronõuete kontroll käinud.

Kelly says:
meil sai looma poes sellega nalja, et see kontrollija tuli ja ütles miks teil hiirtel hinda peal ei ole me kõik mõtlesime,et ta mõtleb neid elusaid liivahiiri ja siis mõtlesime, et mis kas hiired peavad puuris ringi jooksma hinnasilt peal aga siis ta ütles,et ta mõtles neid mängu hiiri mis meil letiääres on.Tema meelest tasus suuremat kisa teha, et meil kaheksast mängu hiirest ühel hinda peal ei olnud.
Kelly says:
aga see liivahiirte asi oli nii kohutavalt naljakas kujuta ette hiiri kes jooksevad puuris hinna silt peale kleebitud me pärast tükk aega naersime.

Teine tükike Darren Shani

„Ma ei tööta kellegi heaks,” kinnitas Steve. „Mul on kodus hulk raamatuid ja ajakirju igasuguste vampiiride ja koletiste kohta. Ühes neist oli teie pilt.”
„Pilt?” uuris mister Crepsley kahtlustavalt.
„Maal,” vastas Steve. „See oli maalitud 1903. aastal. Pariisis. Te olite seal ühe rikka naisega. Seal oli kirjutatud, et te oleksite peaaegu abiellunud, aga siis ta avastas, et olete vampiir ning jättis teid maha.”
Mister Crepsley naeratas. „See oli sama hea põhjus kui iga teinegi. Ta sõbrad arvasid, et ta mõtles selle loo välja, et end välja vabandada.”
„Aga see polnud ju väljamõeldis, ega ju?” päris Steve.
„Ei,” nõustus mister Crepsley. „Ei olnud.” Ta ohkas ning põrnitses Steve’i tigedalt. „Ehkki sinul oleks vedanud, kui see väljamõeldis oleks olnud!” käratas ta.
Mina Steve’i asemel oleksin sealt silmapilk sääred teinud. Steve isegi ei pilgutanud silmi.
„Te ei saa mulle midagi teha,” ütles ta.
„Miks mitte?” päris mister Crepsley.
„Sest mul on sõber,” ütles Steve. „Ma rääkisin talle teie kohta kõik ära ja kui minuga midagi juhtub, kutsub ta politsei.”
„Nad ei usu teda,” turtsatas mister Crepsley.
„Muidugi mitte,” nõustus Steve, „aga kui ma saan surma või jään kadunuks, peavad nad asja uurima hakkama. See teile ei meeldiks. Hulk politseinikke küsimusi esitamas ja veel päevasel ajal...”
Mister Crepsley vangutas jälestusega pead. „Lapsed!” lõrises ta. „Ma vihkan lapsi. Mida sa siis õige tahad? Raha? Kalliskive? Õigust mu lugu raamatuna avaldada?”
„Ma tahan teiega liituda,” ütles Steve.
Ma pidin seda kuuldes peaaegu rõdult alla kukkuma. Temaga liituda?
„Mida sa öelda tahad?” küsis mister Crepsley, kes oli sama pahviks löödud kui mina.
„Ma tahan vampiiriks saada,” teatas Steve. „Ma tahan, et te teeksite mind vampiiriks ja õpetaksite mulle oma kunste.”

Häbi ja teotus

Õudselt raske on antud juhul tõestada, et pole kaamel, aga päris tõesti mina seda käkki ei teinud.

Et "Charlie ja suure klaaslifti" pealkirjast on tehtud "Charlie ja suur klaaskabiin", sain mina teada täiesti juhuslikult, uurides "Draakoni ja kuu" kodulehelt, et kas tubli kolm aastat kirjastuses seisnud käsikiri ükskord ka trükki minema hakkab. Kui asja uurisin, teatas kirjastuse omanik (ühenaisekirjastus see minu teada ongi), et nemad toimetajaga otsustasid nii ega kavatse selle üle mingeid läbirääkimisi pidada. Toimetaja nime sain alles sellestsamast vestlusest teada, ma olen selle mehega varasemast ühe korra suhelnud ega usu selle kogemuse põhjal, et tema üldse midagi otsustas, nii et sealtkaudu lärmata polnud mõtet. Nii et minul kui tõlkijal puudub vähimgi ettekujutus, mida seal veel ära on toimetatud. Kui autorieksemplarid kohale jõuavad, eks siis näen. Kui nad jõuavad. "Charlie ja šokolaadivabriku" kordustrüki omade pealt hoiti kokku igatahes. Pole eriti kindel selleski, kas see kolm aastat oodanud pool palka raamatu tõlkimise eest üldse kohale jõuab, õnneks pole seda palju, miski paar tuhat krooni vist, pean lepingust vaatama. Õnnetus on see, et "Draakoni ja kuu" käes on üks tõlge veel, Dahli "Nõiad" - mis on seisnud nii kaua, et nad jõudsid tõlke juba vahepeal ära kaotada ja küsisid uuesti.

"Charlie ja šokolaadivabrikuga" oli sama asi, et ei arvatud tõlkija asjaks üldse, mis käsikirjaga pärast üleandmist tehakse. Igatahes kõige s*tem kirjastus, kellega mul elus tegemist olnud. Loodetavasti "Nõidadega" lõpeb see suhe igaveseks.

Esimene raamat igatahes, mis paneb silmi maha lööma. Ja praeguse seisuga on mul tõlgitud raamatuid kahekümne ligi. Ja sealjuures mitte mingid seebilõhnaga naistekad. Võin selles asjas olla küll vana ja ülbe.

Vahekokkuvõte

Darren Shan sai täna poole peale. Tegin sel puhul vahekokkuvõtteid. Olin alustanud raamatuga 19. juulil ja kõigi vahepealsete pausikohtade kiuste saanud hakkama poognaga nädalas - mis on täiesti õlalepatsutamist vääriv tulemus. Hoopis kõhedam oli endale teadvustada, et praeguse seisuga on ilmselt minu turjal neli sarja:

Georgia Byng "Molly Moon" (2 raamatut)
Philip Reeve'i "Surelike masinate" ja "Kuldseeklite" järg (2 raamatut)
Paul Stewart & Chris Riddell "The Edge Chronicles" ehk siis maakeeli Servamaa (1 + x raamatut)
Michael Hoeye hiir Hermuxi lood (ilmselt 2 raamatut)

Üritan mitte mõelda sellele, et Darren Shani on 12 raamatut.

"Minu põhiõigused Euroopa Liidus"

Kas teie teate, kui palju on teil põhiõigusi Euroopa Liidus? Vaadake juuresolevat fotot. :P

Raamat "Minu põhiõigused Euroopa Liidus" on toodud otse Brüsselist ja selle mõõdud on 2,5 x 3,2 x 0,5 cm.

Et siis teate nüüd.

Rotid põgenevad laevast

Ehk siis lähemas tulevikus tuleb hakata tegelema ketta tühjakskolimisega, et windooza uuesti peale panna. Täna sain exploreri alles masina neljandal käivitamisel tööle. Hoiatavaid märke oli ka eile ja üleeile. Niisiis, rotid, olge valmis.

Eilne suhteliselt offline päev tegi käe natuke paremaks, aga see võib ka varahommikune illusioon olla. Igatahes mida vähem trükkimist, seda parem. Arvan, et tegu on mingite häiretega käe vereringes. Halval asjal häid külgi ka - kui DM on sant, siis öiseid mänge pole ja unegraafik läks normi. Aga vaata see töötegemine... Hm.

Sügise tundemärgid

Viimased päevad oma töö- ja suhtlushulgaga on parema käe jälle täiesti ära tapnud. See muutub vähimagi trükikoormuse peale selliseks, nagu oleks see kapitaalselt ära magatud, ega kuuletu enam. Enam pole viga ainult randmes, vaid küünarnukini välja ja kiirgab õlga. Varsti olen puhtalt vasakukäeline selle moega. Palju õnne, tõlkija, ja edu igapäevaste töönormide täitmisel.

Selgus, et

kutsetega eliitlarbi tegijatest pole suur osa veel täisealisedki ja oma kõrgelennulisi plaane Louis XIV armuelu mängida polnud nad ka nõus tasandama. Ütlesin koha üles. Settingu teen ikkagi valmis, sest idee tuli päris kena. Äkki mõni tegijameeskond tahab seda pärast. Kui ei õnnestu, pole ka midagi katki. Kui sul on idee, ära lase sel vett vedama minna.

Vaatasin üle

selle eliitlarbi materjalid, nii palju kui neid hetkel tuli. Seda värki tuleks nullist uuesti tegema hakata, et mingit tulemust saada.

Täiesti hullumeelne päev

Kui tööpakkumised hakkavad juhtuma, siis ikka uksest ja aknast korraga.

Hommikul olin just jalad alla võtnud, kui häbeliku moega luuraja helistas uksekella. Neli kohalikku naist tahavad Iirimaale liinitöölisteks minna ja vajavad inglise keele algkursust. Kratsisin väheke kukalt ja hale hakkas neist. Külas on tööga nagunii nõnda nagu ta on ja kõik minejad on praktiliselt oma perede peamised toitjad. Kui mina neid ei võta, tuleks neil iga päev pärast põhitööd 60 km kaugusele Tartusse kimada ja rahakott pole neist ühelgi puuga seljas. Võtsin selle töö, iseasi muidugi, kui hästi-halvasti seda teha oskan. Järgmisest nädalast 2x nädalas, 2 tundi korraga, kuu kuni poolteist järjest.

Polnud veel jõudnud toibuda laiast tähelepanust oma tagasihoidlikule isikule, kui tehti äkiline tiibhaarang ja pakuti GM-i kohta Versailles' balli larbile. Vaat see võttis küll paljunäinud minukesel karbi mõneks ajaks lahti. Vastane muidugi kasutas rünnaku ootamatust ja segadust vägede ridades alatult ära ja sai mingis osas nõusoleku kätte. Aga mitte GM-iks, taevas kaitsku selle õnne eest. Abiks balli intriigide punumisel. Vaatan lähtematerjali üle, aga mõte liigub juba väheke omasoodu. Oi ma teile veel intriigitsen. Tahaks süsteemi paika panna nõnda, et rollides oleks mängijatel võimalikult vähe pähetuupimist ja võimalikult palju iseseisvalt teha. Vaatab, kuidas see GM-idele sobib.

Kõigi nende vapustuste peale tundsin tungivat vajadust šokolaadis sefiiri suure koguse järele ning jalutasime poodi. Tagasiteel peatus meie kõrval mingite venelaste auto, lustisõidupaat järelhaagise peal sabas, ning küsis kodanik X-i elukohta. Mina täpselt ei teadnud. Siis küsiti, kus asub vene kirik, et seal lähedal pidavat elama. "Aa, eto tam, nalevo," näitasin käega. "Spasibo," ütlesid mehed viisakalt ja keerasid järgmisse parempoolsesse tänavasse. Oookeeei...

Häbelik

Kiits. Mingil ajal juulikuu viimases kolmandikus sai 11 aastat vanaks. Häbelik ja pelglik loom, kes küll nagu teisedki pai ja sülle tahab, aga sealjuures kergesti ehmatab ja päris ohtlikult käpaga võib lüüa. Sametkarvaga kass. Millegipärast on just tema kõigi külaliste lemmik ja soosik. Teiste kassidega kipub kaklema, ikka nii, et kõigepealt lakub näo üle ja siis virutab käpaga pläu piki pead. Seda külalist, kes Kiitsu mõnusasti kõhu alt sügas, vaatasid teised aukartliku hämmeldusega, umbes nagu oleks ta just pea tiigri lõugade vahele toppinud. Kass ise mõnules ja pakkus paremaid poose.

Pesamuna

Roosi. Pärisnimi Rosetta. Saab novembris viieseks. Põnni isiklik kass, süles ja kaisus kasvanud ja ära hellitatud. Viimase aasta jooksul on hakanud ka muude inimestega suhtlema. Pisike pesamuna, kaal kõigub 8 ja 10 kilo vahel. Kui arvuti taha sülle ronib ja lõua tühikule toetab, siis ikka tunned, et on veel midagi peale karvakihi klaviatuuril. Hakkab tasapisi avastama tõsiasja, et olla kõige raskem kass võib tähendada olla kõige tähtsam kass. Õue minemast keeldub kategooriliselt, eriti pärast seda, kui nooremast peast ükskord aknast välja kukkus ja oma tahte vastaselt võõrasse keskkonda sattus. Nurrub traktori häälega. Kui arvab, et teda piisavalt ei märgata, viskab midagi lähimalt kapilt või laualt alla. Käpakonks külge - ja läks! Kolaki!

Matroon

Liisu. 16 aastat vana. Armastab kaisus magada, palja kõhu peal küüsi teritada ja whiskase lihapalu tarretisest puhtaks lakkuda. Õues on valmis peksa andma igale koerale, kes silmapiirile ilmub, seepärast käib väljas vaid rihma otsas. On suutnud õpetada oma inimesed luku taga elama, sest suudab lahtiunustatud välisukse avada umbes 4-5 sekundiga, osates ka valida väljumiseks hetke, mil inimene on tualetis või telefoni otsas. Üks neetult arukas vana hea loom.

Head kirjandust

http://taliesintoomas.blogspot.com/2006/08/jrjejutt-i-jaht.html

Algus on küll üpriski paljutõotav, heast ideest rääkimata.

Mytofest 2007

Sash says: järgmine aasta tuleb päris lahe üritus jälle
Shadow says: vahva
Sash says: nii et pane vaim valmis, tuled D&D õpituba tegema

Kaamera ees ja taga

Paganama hea, et mängijad ei näe läbi interneti DMi nägu ja tegevust. Eriti seda, mis toimub abilogides.

NB! Järgnev ei ole võetud päris otseselt minutipealt paralleelselt kulgevatest logidest, vaid kombineeritud tänaste logide katketest nõnda, et lugejal tekiks umbes sarnane pilt sellega, mida DM mängu ajal näeb. Saan paraku kasutada seda osa infost, mille sattumine kaasmängijatest lugejate silma alla mingeid tagajärgi ei tekita. Niisiis kujutlege, et põhi- ja abilogid kulgevad samas ajaühikus:

Kaamera ees ehk üldlogis:

Tristan says: "Kas midagi selle kohta ka räägitud on millal me ära minema peame?"
Red says: raputab pead ja naeratab siis. "Esgaldaina ütles, et Sarnia saab ehk mu armi ära võtta.. nii et vähemalt päevaks jääme veel... kui see sulle sobib, muidugi."
Red says: tundub üldse kuidagi õnnelik ja rahul olevalt
Tristan says: Tristan ei kommenteeri, vaid naeratab lihtsalt.
Tristan says: "See on vist suur kergendus sulle?"
Red says: "Oh, jah. Ma ei pea selle Éla tüübi sünget larhvi enam kunagi nägema," ütleb südamest
Tristan says: paistab, et ei saa aru
Red says: "Eregit, noh... See nende lollakas preestrinna tegi selle märgi mulle. Ja ma pidin sellest nüüd lahti saama, sellepärast ma teda otsisingi."
Tristan says: "Aah.. ma mõtlesin, et ta on sul mingi sõber või midagi."
Red says: tõmbab juustu kurku
Red says: ja köhib pikalt
Tristan says: vaatab murelikult ja siis koputab seljale
Red says: vehib käega ja osutab paluvalt kannule
Tristan says: saab
Red says: joob siis
Red says: "See oli muidugi hea nali, aga palun mitte söögi ajal," tähendab siis

Samal ajal kaamera taga ehk privaatlogis:
Logi A:
Tristan says: mulle tuli Cool Hand Luke meelde
Shadow says: ma ei tea seda
Tristan says: "What we have, is a failure to communicate."
Tristan says: ja ta lasti viimast sõna lõpetades surnuks
Tristan says: kusjuures ta oli kirikus, relvastamata ja suht mitmekümne šerifi poolt sisse piiratud.

Logi B:
Red says: kus see märk siis tavaliselt tehakse?
Shadow says: käeseljale
Red says: ahnii
Shadow says: et näpumees oleks hästi näha
Red says: mhmh, loogiline jah
Shadow says: ja sellise märgi saamiseks pead olema 4-5 korda vahele jäänud
Shadow says: et vältida valekaristust

Kaamera ees ehk üldlogis:

Red says: "sa oled kohutavalt vähese jutuga," ütleb nagu naljatades lõppu
Tristan says: naeratab kohmetunult
Tristan says: "Ma pole sõpradega harjunud.. ja Pelanar on samasugune."
Tristan says: "aga millest sa aru ei saanud?"
Red says: "Oh, enamvähem mitte millestki... nagu välja tuleb," vaatab talle korraks otsa ja muigab
Red says: "ma sain muidugi pärast aru, et see oli sellepärast, et ma olin väeline ja sa ei saanud linna niimoodi üksi jääda."
Tristan says: "Ja mina sain aru, et sa kaotasid pärast seda huvi kui ma (oh paganmissellekõrtsinimioligi kus sa alguses olid) ära ehmatasin..."
Tristan says: // tristan peaks mäletama, aga mulle ei meenu
Shadow says: Laternas?
Tristan says: jah

Kaamera taga privaatlogis:
Logi A:
Shadow says: kuidas Tristan end tunneb?
Tristan says: nagu see kahemeetrine ora oleks persest kätte saadud

Logi B:
Red says: kle, kas võitlust harjutades saab ka niisama mõne punkti juurde nagu maagias alguses on vi ?
Shadow says: saad osta expi eest
Shadow says: kõik on ostetav
------------
Et nii see siis käibki... :P

forMATT, ma ütlen!

Shadow says: masin teatas poole lause pealt, et ta paneb end nüüd kinni ja pani ka
Tristan says: oeh
Shadow says: õnneks polnud midagi dokumente eriti lahti
Shadow says: ta tegi eile ka sellist asja, et teatas et programm on muude asjadega hõivatud, kasuta midagi muud, kui ma tahtsin üht pilti salvestada
Tristan says: "kasuta midagi muud?"
Shadow says: jah, mina ei tea, mida ta silmas pidas
Shadow says: igaks juhuks panin mõned asjad kinni ja proovisin siis uuesti
Shadow says: siis sai
Tristan says: eh

/pool tundi hiljem:
Shadow says: no tere
Shadow says: kirjutan mina blogi ja masin teatab jälle, et server busy, kasuta midagi muud
Tristan says: oeh
Shadow says: formatt, ma ütlen
Tristan says: kas sa mulle täpsema veateate saad öelda?
Shadow says: ei, see kadus juba ära ja kopeerida teksti ei saanud
Shadow says: vähemalt ei pannud masinat kinni, aitäh sellegi eest
Tristan says: meile viskas ka eile veateate: cannot copy files, path too deep
Tristan says: kas see oli windowsi error või mingi veebilehe teade?
Shadow says: ei märganud
Tristan says: st, kas ta tegi "tädänt" ja said ainult "ok" vajutada jms
Tristan says: või ütles IE sisestades, et blogspot on busy?
Shadow says: ei, seal oli miski 3 varianti, üks oli retry ja teine midagi end task laadset
Tristan says: see jäi segaseks mulle
Tristan says: hm
Tristan says: siis oli jah windowsi error
Shadow says: järgmine kord jõllitan terasemalt
Tristan says: kui jälle viskab, siis vajuta PrintScreen nuppu ja salvesta Irfanis ära
Shadow says: jah, mõte

Nagu ütles juba

vana tark Murphy, pole võimalik teha midagi mängijakindlaks, sest mängijad on haruldaselt leidlikud.

Tristan says: andsin Männale sinu blogi tegelase tegemise lingi

Tristan says: said sa abi sellest Shadow jutust?
Männa says: Kui see oleks jah ja ei küsimus siis ei :P
Tristan says: see oli lausa jah/ei küsimuse näitelause :P
Männa says: aga ma nägin ära Shadow tegelase pildi! ja tean ,et Lana ema oli brecht ja isa khinasi, kuhu on veel tsipake haldja verd segatud.

(Männa mängib Brechlenis (kus ka Lana Sidhem oma elu elab) paljuseigelnud khinasi maagi Khalidi ning tegelase tegemise jutt käis Seitsmenda mere piraadimängu kohta)

Eile õhtul

... sain hakkama korraga viie mängijaga neljas aknas ning polnudki raske. Halb on see, et läks jälle kella kaheni. Ma ei suuda end enam välja magada, selleks peaks lõpetama keskööl - nagu ka kogu aeg plaanitud saab, aga kunagi ei õnnestu. Ajusid nõudvate töödega on päeval niiviisi raske. Aga mängu teha on mõnus ja ise ma olen loomult ööloom, nii et asjade loomulik käik omamoodi. Keegi suurem ja targem peaks mul selles asjas vist silma peal hoidma. Kiusatus oli kuues mängija ka liinile võtta, aga kahtlesin sellises rekordiüritamises natuke ja selleks ajaks kui kohaleilmunud tüübid tegevusse sain, oli kell juba piisavalt palju, et mitte minna ütlema: kuule, mängida tahad? Hm, tänane õhtu tõotab sama seisu. Tuleb vist päeval natuke magada, eile toetas see päris hästi. Mõistus peab õhtuks korras olema, muidu on raske teha mängu stiilis, millele Demon kunagi pika, ilusa ja täpselt iseloomustava nime pani: kuvaldaga hiire pihta nõnda, et hiir napilt ellu jääb.

Praegu tutvuvad kaks tegelast lähemalt haldjate püha mäega. Kolmas nuputab, kuidas astuda varbale end üsna karistamatuna tundvale tugevate väeliste paarile, kes hiljuti täiuslikku röövmõrva sooritada üritas ja selle käigus ühtlasi ka tegelasel endal üsna alatult naha üle kõrvade kooris. Neljas on välja selgitanud oma sõbra mõrvari ja sõitis kättemaksjana teda otsima. Viies kihutas neljandale järele, et teda hoiatada jõudude eest, mis kättemaksja ilmselt enne juba rajalt maha võtaksid kui ta sihile jõuab. Kuues pandi khinaside (araablaste) laevale luku taha ja seilab teadmata suunas, igatahes kuhugi lõuna poole. Mis seitsmendaga saab, selles asjas kratsib DM kukalt, sest mängija on kuuldavasti veel mõnda aega Türgimaal ning mängida päris mitu ig päeva linnaseiklust järele nii, et tegelane ühegi teisega kokku ei puutuks, on üsna keeruline.

Vaatan, et Hallsilm on otsustanud puhkuse lõpetada ning asunud uuesti tülisid üles keerutama. Näis, millega asi seekord lõpeb. Tinzu blogis on lause: "Ja pealegi vajab dragon.ee legaalset firmat, sest muidu pannakse domeen kinni." Jutt käib siis Tinzu tõlkefirmast. Mitte et mul midagi firma vastu oleks, see info lihtsalt aitab mõndagi mõista. Ka Hallsilma asjus. Kui foorumil on olemas ametlik omanik, siis loomulikult on omanik see, kes kehtestab tegelikult kehtivad reeglid ja avalehel võib pidulikult kirjas olla mis iganes. Ja kui sa oskad olla omaniku sõber, ei puutu sind keegi ega miski, sest isegi adminn ei saa midagi teha. Oletus lihtsalt.

Kui kaua te suudate

... lamada tõsiselt ja magavat nägu tehes, kui kass armastavalt, hoolitsevalt ja eelkõige kaua ning põhjalikult teid kaenla alt lakub?

Tükike "Darren Shanist" - niisama näitamiseks

„Kas vampiir võib vaimuna tagasi tulla?” küsisin päranisilmi.
„Kindlasti mitte,” vastas Steve. „Aga kui sul on aega ning sa tahad kindel olla, siis peaks pea otsast lõikamine ja selle hävitamine end kokkuvõttes ära tasuma. Sa ei taha ju vampiiridega uuesti sõdima hakata, või mis?”
„Ei,” ütlesin ennast võdistades. „Aga libahundid? Kas nende tapmiseks on hõbekuuli vaja?”
„Ma ei usu,” arvas Steve. „Minu arvates ajavad tavalised kuulid asja ära. Sul võib neid küll ropult palju vaja minna, aga neist peaks piisama.”
Steve teab horrori kohta kõike, mida teada on võimalik. Tema sõnul on igas loos tibake tõtt sees, isegi kui suurem jagu on väljamõeldis.
„Kas sinu meelest on Circue Du Freaki huntmees libahunt?” küsisin.
Steve raputas pead. „Selle põhjal, mida ma lugenud olen,” ütles ta, „on värdjatsirkuste huntmehed lihtsalt väga karvased inimesed. Mõned neist näevad pigem looma kui inimese moodi välja, söövad elusaid kanapoegi ja muud sihukest, aga libahundid nad küll pole. Libahundist poleks etenduses mingit kasu, sest ta saab hundiks muutuda ainult täiskuu ajal. Igal muul ööl on ta täitsa tavaline inimene.”
„Oh,” ütlesin. „Aga madupoiss? Kas sinu meelest...”
„Hei,” hakkas ta naerma, „küsi parem pärast. Need vanaaegsed etendused olid jubedad. Omanikud näljutasid oma värdjaid ja hoidsid neid puuris ja kohtlesid nagu kõntsa. Aga mul pole aimugi, kuidas see etendus võib välja näha. Äkki pole seal isegi ehtsad värdjad, vaid kostüümides näitlejad.”
Värdjatsirkus pidi etendusi andma üsna linna kaugemas servas. Pidime minema hakkama mitte hiljem kui pisut peale üheksat, et kindlasti õigeks ajaks jõuda. Oleksime võinud takso võtta, kui me poleks pidanud kasutama oma taskuraha selleks, et tagastada seda summat, mille Steve oli ema tagant võtnud. Pealegi oli jalgsi minna lõbusam. See oli kõhedam!

Ühele vennikesele tahaks vastu seletada

...aga ei viitsinud tema blogisse nii pikka kommentaari kirjutada. Teemaks oli armastus, ehk õigemini selle olemasolu puudumine. Ei viitsi vaidlema hakata, kõnelen vaid oma elukogemust.

Selleks, et armastus olemas oleks, peab ise tahtma ja oskama armastada, mida annad, seda saad ka vastu, nii et kui elad ainult endale ega hooli teistest just sellistena, nagu nad on, siis pole tõenäoliselt ka armastust kusagilt tulemas. Kui väga veab, satuvad kaks hoolivat kokku ja siis on tulemus väga ilus. Selleks, et osata armastada ühte inimest täiuslikult, peab seda kaua ja kannatlikult paljude peal harjutama (ma ei pea siinkohal silmas seda füüsilist poolt, vaid inimarmastust üldse).

Mhh, mõnikord paistate te kõik, viimne, kui üks, väga haledad, see, kuidas lasete lihtlabasel mingi armastuse klišeel enda üle võita, nagu see oleks elu ise, siis võite rahus mõelda, et pole olemas sellist asja nagu tõeline armastus, on ainult suht mõttetu kiindumus või kuum iha, ja nende kahe asja vahel ollakse nii sõltuvuses, et tehakse lihtsalt madalaid asju.Ma ei tea, ma pole uskunud kunagi armastusse, ei usu praegu, kindlasti hüppavad selline võhikud nüüd välja ütlevad, et on ikka küll, oota oma aega ja muu tühijad õpetussõnad.Inimesed on rumalad, neid on tore kuulata, kui nad räägivad oma seiklustest ja ebaõnnestumistest.

Muigab selle peale. Viinamarjad võivad teinekord tõesti hapud olla. Milleks vaadata põlgusega neid, kes vähemalt otsivad viisi, et neid kätte saada ja proovida? Tore muidugi, kui vähemalt mõni tark olemas on, kes sellisest madalusest üle ning juba enne kahekümnendat eluaastat teab, kuidas maailma asjad täpselt käivad.

Elu on näidanud, et armastatakse eelkõige inimest, kes on isiksus. Kuni käid ringi ja otsid niutsudes, kes sind armastaks, tõmbutakse pigem kaugemale. On jah elu julm, midagi pole teha. Kui hakkad selle asemel tegelema millegi muu huvitavaga, julgetakse sind lähemalt uurima tulla ning tulemused võivad olla ootamatud ja hämmastavad.

Asi kisus natuke õelaks ja natuke kaldu, aga noh, ärge olge pahased, et ma ei usu armastusse, sest tegelt sellist ei saa olla ega ole ka.Ma olen liiga palju kuulanud teisi, vb on selles viga aga ma olen samas ise liiga palju näinud ikkagi lõpptulemusi, vaadake oma ema-isasi ja küsige, kui õnnelikud nad ikkagi nad on?!

Kui teemandid on haruldased, kas see tähendab, et neid pole olemas?

Ma ei tea, mul on nüüd kaks aastat suur ja ilus teemant käes olnud, peaksin ma nüüd ütlema, et seda pole olemas? Pähh, mindagu metsa oma jutuga.