Lan-Godarite hoovis

Nad seisid Lachlaniga peaaegu pimedas hoovis vihma käes ning hoidsid hobuseid, oodates Beatrixi tulekut. Majja too sisse ei saanudki, ega ka rääkida sellega, keda otsima oli tuldud. Küll aga tulid majast välja kuus reisivalmis inimest, kolm neist khinasid ja kolm arvatavasti brechtid. Lana ei tundnud neist ühtegi, küll aga tõmbus tal südame alt üha külmemaks ja krampi, sedamööda, kuidas need kuus neist möödusid, uurivaid pilke heites. Kuus tuntavat välja. Kuus väelist. Kuus tapjat.

"Teie sõbrad?" küsis noorem khinasi meestest ning jäi seetõttu teistest pisut maha. Vaatas Lanat kuidagi imelikult ja noogutas kergelt tervituseks. Näost kooljakaame Lana noogutas vastu. "Jah," ütles Beatrix, mispeale teda kõnetanud pereliige talle naeratas ja head koduteed soovis. Beatrix soovis head reisi vastu ja seltskond lahkus kiiruga.
"Sa tundsid seda... khinasit või?" küsis Beatrix, kui nad omapäi hoovis end minekule seadsid.
Lana raputas pead. "Ta vist üritas viisakas olla." Lisas mõttes: oma saagi vastu - kuuldavalt aga ütles: "Kui kõik see kamp oleks siit majast pärit, siis ma oleksin arvanud, et nad lähevad Omariga läbirääkimisi pidama."
Beatrix: "Ma arvan, et nii just ongi - et lähevad läbi rääkima."
"Miks nad temaga läbi peaksid rääkima?" küsis Lachlan.
"Ja mina mõtlesin, et Omar on õnnetus," ütles Lana värisevat kätt sadulale toetades, et ennast üles tõmmata. Kuus võimalikku Omari oli väga ülemäära palju. Selliste vastu ei suudaks isegi Lachlan pikalt vastu pidada.

"Võibolla ongi koosolek nagu sa pakkusid?" lohutas Lachlan.
"Jah, selline nagu kiigemäel, kolm ja kolm, klapib väga hästi..." vastas Lana sarkastiliselt. Vaatas tilkuvasse taevasse - "Ilm on kah sobiv." Vinnas end siis sadulasse. "Mul on tunne nagu hiirel, keda esitleti kuuele kassile..."
--------
See oli tükike tänast Brechlenit...