Teine tükike Darren Shani

„Ma ei tööta kellegi heaks,” kinnitas Steve. „Mul on kodus hulk raamatuid ja ajakirju igasuguste vampiiride ja koletiste kohta. Ühes neist oli teie pilt.”
„Pilt?” uuris mister Crepsley kahtlustavalt.
„Maal,” vastas Steve. „See oli maalitud 1903. aastal. Pariisis. Te olite seal ühe rikka naisega. Seal oli kirjutatud, et te oleksite peaaegu abiellunud, aga siis ta avastas, et olete vampiir ning jättis teid maha.”
Mister Crepsley naeratas. „See oli sama hea põhjus kui iga teinegi. Ta sõbrad arvasid, et ta mõtles selle loo välja, et end välja vabandada.”
„Aga see polnud ju väljamõeldis, ega ju?” päris Steve.
„Ei,” nõustus mister Crepsley. „Ei olnud.” Ta ohkas ning põrnitses Steve’i tigedalt. „Ehkki sinul oleks vedanud, kui see väljamõeldis oleks olnud!” käratas ta.
Mina Steve’i asemel oleksin sealt silmapilk sääred teinud. Steve isegi ei pilgutanud silmi.
„Te ei saa mulle midagi teha,” ütles ta.
„Miks mitte?” päris mister Crepsley.
„Sest mul on sõber,” ütles Steve. „Ma rääkisin talle teie kohta kõik ära ja kui minuga midagi juhtub, kutsub ta politsei.”
„Nad ei usu teda,” turtsatas mister Crepsley.
„Muidugi mitte,” nõustus Steve, „aga kui ma saan surma või jään kadunuks, peavad nad asja uurima hakkama. See teile ei meeldiks. Hulk politseinikke küsimusi esitamas ja veel päevasel ajal...”
Mister Crepsley vangutas jälestusega pead. „Lapsed!” lõrises ta. „Ma vihkan lapsi. Mida sa siis õige tahad? Raha? Kalliskive? Õigust mu lugu raamatuna avaldada?”
„Ma tahan teiega liituda,” ütles Steve.
Ma pidin seda kuuldes peaaegu rõdult alla kukkuma. Temaga liituda?
„Mida sa öelda tahad?” küsis mister Crepsley, kes oli sama pahviks löödud kui mina.
„Ma tahan vampiiriks saada,” teatas Steve. „Ma tahan, et te teeksite mind vampiiriks ja õpetaksite mulle oma kunste.”