Täiesti hullumeelne päev

Kui tööpakkumised hakkavad juhtuma, siis ikka uksest ja aknast korraga.

Hommikul olin just jalad alla võtnud, kui häbeliku moega luuraja helistas uksekella. Neli kohalikku naist tahavad Iirimaale liinitöölisteks minna ja vajavad inglise keele algkursust. Kratsisin väheke kukalt ja hale hakkas neist. Külas on tööga nagunii nõnda nagu ta on ja kõik minejad on praktiliselt oma perede peamised toitjad. Kui mina neid ei võta, tuleks neil iga päev pärast põhitööd 60 km kaugusele Tartusse kimada ja rahakott pole neist ühelgi puuga seljas. Võtsin selle töö, iseasi muidugi, kui hästi-halvasti seda teha oskan. Järgmisest nädalast 2x nädalas, 2 tundi korraga, kuu kuni poolteist järjest.

Polnud veel jõudnud toibuda laiast tähelepanust oma tagasihoidlikule isikule, kui tehti äkiline tiibhaarang ja pakuti GM-i kohta Versailles' balli larbile. Vaat see võttis küll paljunäinud minukesel karbi mõneks ajaks lahti. Vastane muidugi kasutas rünnaku ootamatust ja segadust vägede ridades alatult ära ja sai mingis osas nõusoleku kätte. Aga mitte GM-iks, taevas kaitsku selle õnne eest. Abiks balli intriigide punumisel. Vaatan lähtematerjali üle, aga mõte liigub juba väheke omasoodu. Oi ma teile veel intriigitsen. Tahaks süsteemi paika panna nõnda, et rollides oleks mängijatel võimalikult vähe pähetuupimist ja võimalikult palju iseseisvalt teha. Vaatab, kuidas see GM-idele sobib.

Kõigi nende vapustuste peale tundsin tungivat vajadust šokolaadis sefiiri suure koguse järele ning jalutasime poodi. Tagasiteel peatus meie kõrval mingite venelaste auto, lustisõidupaat järelhaagise peal sabas, ning küsis kodanik X-i elukohta. Mina täpselt ei teadnud. Siis küsiti, kus asub vene kirik, et seal lähedal pidavat elama. "Aa, eto tam, nalevo," näitasin käega. "Spasibo," ütlesid mehed viisakalt ja keerasid järgmisse parempoolsesse tänavasse. Oookeeei...