Häbi ja teotus

Õudselt raske on antud juhul tõestada, et pole kaamel, aga päris tõesti mina seda käkki ei teinud.

Et "Charlie ja suure klaaslifti" pealkirjast on tehtud "Charlie ja suur klaaskabiin", sain mina teada täiesti juhuslikult, uurides "Draakoni ja kuu" kodulehelt, et kas tubli kolm aastat kirjastuses seisnud käsikiri ükskord ka trükki minema hakkab. Kui asja uurisin, teatas kirjastuse omanik (ühenaisekirjastus see minu teada ongi), et nemad toimetajaga otsustasid nii ega kavatse selle üle mingeid läbirääkimisi pidada. Toimetaja nime sain alles sellestsamast vestlusest teada, ma olen selle mehega varasemast ühe korra suhelnud ega usu selle kogemuse põhjal, et tema üldse midagi otsustas, nii et sealtkaudu lärmata polnud mõtet. Nii et minul kui tõlkijal puudub vähimgi ettekujutus, mida seal veel ära on toimetatud. Kui autorieksemplarid kohale jõuavad, eks siis näen. Kui nad jõuavad. "Charlie ja šokolaadivabriku" kordustrüki omade pealt hoiti kokku igatahes. Pole eriti kindel selleski, kas see kolm aastat oodanud pool palka raamatu tõlkimise eest üldse kohale jõuab, õnneks pole seda palju, miski paar tuhat krooni vist, pean lepingust vaatama. Õnnetus on see, et "Draakoni ja kuu" käes on üks tõlge veel, Dahli "Nõiad" - mis on seisnud nii kaua, et nad jõudsid tõlke juba vahepeal ära kaotada ja küsisid uuesti.

"Charlie ja šokolaadivabrikuga" oli sama asi, et ei arvatud tõlkija asjaks üldse, mis käsikirjaga pärast üleandmist tehakse. Igatahes kõige s*tem kirjastus, kellega mul elus tegemist olnud. Loodetavasti "Nõidadega" lõpeb see suhe igaveseks.

Esimene raamat igatahes, mis paneb silmi maha lööma. Ja praeguse seisuga on mul tõlgitud raamatuid kahekümne ligi. Ja sealjuures mitte mingid seebilõhnaga naistekad. Võin selles asjas olla küll vana ja ülbe.