Korraks kodus

Kogu aeg mõtlen, et kõik on meeles ja saab korraliku ülevaatliku aruande teha, aga tühjagi ta on ning ilmselt on pidev väsimus oma töö teinud. Laupäeval sai asja korraks nii kaugele, et terve õhtu ja öö sai märgi ajalehti puuris kuivade vastu vahetada, aga pühapäeval on Farmax õnnetuseks kinni ja tuli minna Maaülikooli suurde uhkesse kliinikusse. Maaülikooli kliiniku suhtes tekkis kahtlane tunne juba arstile registreerides, kui sealt teatati kuuldes, et kass on 11 aastat vana, et neil pole vaba aega ning soovitati Farmaxisse või R-kliinikusse minna. Igatahes saime pühapäevaks saatekirja kaasa, kus kõik kirjas, mida ja kuidas vaja teha. Kass võeti vastu ja anti pärast hästi kiiresti kätte, ei mingeid kommentaare, aga pissiva kassi asemel oli meil jälle mittepissiv kass, süstid anti raviskeemile mittevastavalt ja valmispandud süstaldel oli õhk sees. Nii palju siis ülikoolist. Arve oli küll poole väiksem, aga kusagilt ei saanud välja lugeda, mis õieti tehti ja mis tegemata jäeti. Kuna me olime Farmaxi arstide igaõhtuse põhjaliku aruandega juba hellitatud, siis oli selline suhtumine eriti võõrastav.

Niisiis alustasime otsast peale. Päeval kliinikus tilguti all, õhtul-öösel 4-5 süsti kella pealt. Lootuseks liivakork ära lahustada või põletik nii palju maha saada, et õnnestuks liiv välja loputada. Nii head suhtumist ja teenindust kui Tartus Farmaxis pole ma kusagil näinud, nii et vedas. Nädalavahetust ootan aga murelikult, sest laupäev-pühapäev tuleks taas käia ülikooli kliinikus.
Ja ärge küsige, mis see värk kokku maksab. Ausalt, te ei taha teada.