Tükike "Darren Shanist" - niisama näitamiseks

„Kas vampiir võib vaimuna tagasi tulla?” küsisin päranisilmi.
„Kindlasti mitte,” vastas Steve. „Aga kui sul on aega ning sa tahad kindel olla, siis peaks pea otsast lõikamine ja selle hävitamine end kokkuvõttes ära tasuma. Sa ei taha ju vampiiridega uuesti sõdima hakata, või mis?”
„Ei,” ütlesin ennast võdistades. „Aga libahundid? Kas nende tapmiseks on hõbekuuli vaja?”
„Ma ei usu,” arvas Steve. „Minu arvates ajavad tavalised kuulid asja ära. Sul võib neid küll ropult palju vaja minna, aga neist peaks piisama.”
Steve teab horrori kohta kõike, mida teada on võimalik. Tema sõnul on igas loos tibake tõtt sees, isegi kui suurem jagu on väljamõeldis.
„Kas sinu meelest on Circue Du Freaki huntmees libahunt?” küsisin.
Steve raputas pead. „Selle põhjal, mida ma lugenud olen,” ütles ta, „on värdjatsirkuste huntmehed lihtsalt väga karvased inimesed. Mõned neist näevad pigem looma kui inimese moodi välja, söövad elusaid kanapoegi ja muud sihukest, aga libahundid nad küll pole. Libahundist poleks etenduses mingit kasu, sest ta saab hundiks muutuda ainult täiskuu ajal. Igal muul ööl on ta täitsa tavaline inimene.”
„Oh,” ütlesin. „Aga madupoiss? Kas sinu meelest...”
„Hei,” hakkas ta naerma, „küsi parem pärast. Need vanaaegsed etendused olid jubedad. Omanikud näljutasid oma värdjaid ja hoidsid neid puuris ja kohtlesid nagu kõntsa. Aga mul pole aimugi, kuidas see etendus võib välja näha. Äkki pole seal isegi ehtsad värdjad, vaid kostüümides näitlejad.”
Värdjatsirkus pidi etendusi andma üsna linna kaugemas servas. Pidime minema hakkama mitte hiljem kui pisut peale üheksat, et kindlasti õigeks ajaks jõuda. Oleksime võinud takso võtta, kui me poleks pidanud kasutama oma taskuraha selleks, et tagastada seda summat, mille Steve oli ema tagant võtnud. Pealegi oli jalgsi minna lõbusam. See oli kõhedam!