Migreen

Rõve peavalu. Migreeniks nimetavad. Nii hull pole ammu olnud. Kuid abinõud on tarvitusele võetud, varsti peaks üle minema. Keep smiling. Õhtul kahtlustasin algavat Männatõbe (seda, kus miski 24 + x tundi on palavik 40 kandis), aga õigeaegne goldrex aspiriiniga hoidis vist hullema ära. Sisustan hommikust ennetööaega Brettonia käsikirjaga. 210 arvutilehte olemas ja minu arvutileht on tavaliselt see hulk teksti, mis normaalsed inimesed kolme lehe peale mahutavad.

Edasi lonkis ta pealinnas ringi. Kesksügisene ilm kiskus sandiks ja rahvast liikus tänavatel vähe. Kusagil polnud märki ei õest ega I.E.-st, kes nii lahkesti lubas kokkusaamise korraldada. Shaakalis arutati, miks pagendatud printsessile nii väike saatjaskond kaasa anti. Palju siis, uuris Shalif igavusest, oodates nahavahe soojendamiseks tellitud kuuma suppi lauale. Mitte mingeid õukondlasi ja vaid kuus ihukaitsjat vist, needki mitte kuninga, vaid haldjate omad. Haldjad? Nüüd läks vaidluseks, üks väitis, et enamjaolt olid saatjad inimesed, teine, et mundrid olid haldjate omad. Shalif ei viitsinud tõde ära oodata, vaid kolis oma supiga teise lauda, kus jutulõng hoopis suurema hooga näis jooksvat. Seal arutati, et Finbari lahkumisest peale pole Shaakalis enam pooltki nii lõbus, ja naerdi Finbari kindlat maitset naiste suhtes. Et Finbarile meeldida, pidi naisel olema hele nahk, tumedad juuksed ning hea märkilaskmisoskus. Loeti üles vähemasti neli enam-vähem sellele kirjeldusele vastavat neidu. Shalif oleks äärepealt juba naiste asjus sõna sekka öelnud, kuid siis keeras jutt tõmmule tantsijapiigale, kes kah vahepeal Finbariga suhtles ja Shaakaliski mõnikord flööti mängimas käis. Oh jumalad, mõtles Shalif ja toppis lusika kähku uuesti suhu. Millal tüdruk siin viimati pilli mängimas käis üldse? Õlakehitused. Siiani on käinud nagu heaks arvab. Millal viimati käis, uuris Shalif ükskõikset nägu teha püüdes. Mõne päeva eest vist, pakuti vastuseks. Kus see tütarlaps üldse elab, uuris kõrbepoeg tasahilju edasi. Noh, peamiselt on teda Kuldsules nähtud ja vahepeal seisis ta hobune mitu nädalat Shaakali tallis ja lammutas seda, kuni viimaks latriukse maha sai löödud ning tallipoiste rõõmuks jalga laskis. Viimati nähtud seda musta elajalooma mingi noormehe seltsis Kuldsule trepil, kui ta seal uksehoidjat ära süüa tahtis. Shalif tegi õlut välja ning õhutas lobamokki tagant. Talle oli juba selge, et I.E., Shalifi õde ja tolle hobune on omavahel hästi tuttavad. Keegi hõikas kaugemalt, et nägi seda hobust Ennisteri väesalgas, kui see Merdeni metsast tuli, kuid Shalif ei jõudnud teadjat täpsemalt küsitleda, sest jutt keeras tantsijanna peale tagasi. Meestel jooksid meenutamisestki suud vett ja Shalifile kiideti, et tütarlaps olla veel ilusamaks läinud – koos kommentaaridega selle kohta, millest naised tavaliselt ilusamaks arvatakse minevat. Shalif tundis, et nüüd on ka temal midagi juua vaja.

(Tõmmu tantsijapiiga oli isand Shalifi kaotsis õde, nagu lugeja ilmselt taibata jõudis)