Eelmise posti jätkuks

Pikemat posti ei lase blogger teha, rääkimata sellest, et ta lubaks teksti kirjaaknast ära kopeerida või midagi...

Eelmise posti jätkuks nii palju, et nõnda mõtlejaid on palju ja tuleb üha juurde. Või siis kasvab nende häälekus koos poliitika agressiivsusega. Tegelikult pole see üldse ime, arvestades vahepealset riiklikult propageeritud seisukohta, mille järgi üle 35 inimene oli nõukogude igand ja kasutu olend, kes kõlbas vaid nõusid pesema paremal juhul. Kas keegi mäletab Orwelli Loomade farmist kutsikaid, kelle siga emalt ära võttis ja endale ihukaitseks kasvatas? Need meil nüüd poliitikas hauguvadki, sest tahtlikult lõhuti ära põlvkondade vaheline side. Sina pead oma vanemaid vihkama, sest nad olid kommunistid. Kui sa ei hääleta meie poolt ega vihka koos meiega neid, keda meie vihkame, oled idikas, mats, ..., ..., ..., ..., ja kesik, kesik, kesik, et sa ometi kärvaks koos oma Edgariga! Penskarid ahju! Heil Mart!

Niiviisi see vasakpoolseks pöördumine toimubki. Inimene väsib sellest, et teda kümmekond aastat on kõikvõimalike sõnadega sõimatud ning hinnatud vaid selle järgi, palju ta oma peremehele sisse tuua võiks. Ta läheb sinna, kus teda ei põlata ka siis, kui ta on vana, vaene või haige. Või siis hääletab nende vastu, kes teda maha lasta tahavad. Arvestades vanurite osakaalu suurt kasvu ühiskonnas tuleb arvestada sellega, et nende hääled lähevad üha rohkem vasakpoolsetele. Seda enam, et nad mäletavad aega, mil lugu peeti nii vanadest, kes olid oma panuse ühiskonna arengusse andnud, kui ka neist, kes kätega tööd teha oskasid. Ansip on piisavalt arukas, et sellega arvestada. Laar mitte.