Molly Moon 2

„Kuidas väga kuulsad inimesed end tunnevad, teades, et nii palju rahvast maailmas teab neid nägupidi? Kas nad hakkavad ennast siis üliinimesteks pidama?” küsis Molly Metsalt ühel päeval, kui ta istus põrandal ja sorteeris värvilise klaasi kamakate seat paremaid tükke välja.
„Rumalad hakkavad küll,” ütles Mets. „Targad saavad aru, et neil lihtsalt vedas, et nad sündisid olema need, kelleks nad said – et neil on anded ja et nad sattusid olukordadesse, mis nad tippu tõstsid. Nad teavad, et kuulsus ei tee tuntud isikut paremaks inimeseks. Kuulsus on nagu püramiid. Kõige kuulsamad on tipus, veidi vähem kuulsad allpool ja täiesti tundmatud inimesed on all. Aga õnn on nagu muna. Sa võid öelda, et õnnelikud inimesed on muna pealmises osas, keskmiselt õnnelikud keskel ja õnnetud alumises osas. Palju kuulsusi on õnnetud ja muna alumises osas. Ma oleksin parema meelega selle muna tipus kui püramiidi tipus.”
„Aga,” jätkas Molly, „miks siis inimesed kuulsust nii eriliseks peavad?”
„Äkki arvavad nad ekslikult, et kuulsus on tee õnne juurde.”
„Ma tean hirmus palju inimesi, kes loevad staaride elu kohta ja ihkavad sama kuulsad olla.”
„Need ajakirjad on kanapaska täis. Kui neid on mõnda aega loetud, hakkavad lugejad tundma, nagu oleks nende endi elu kanapask. Ja mõtlemine, et sinu elu on kanapask, pole üldse hea. Kanapask haiseb. Ma peaksin seda hästi teadma.”
Molly vaatas väikest kana väljas, kes näis kavatsevat muneda ühte Metsa jalavarju.
„Molly, elu on justkui suvevaheaeg. See on hetkega möödas. Me kõik oleme tehtud tähtedelt pärinevatest süsinikumolekulidest ning sel hetkel, kui sureme, muutume me jälle sellekssamaks tähetolmuks.”
„Nii et me kõik ei pruugi olla tähed,” nentis Molly, „aga tähetolmust oleme me kõik.”