Ära hõiska enne õhtut

Kuuldused köhast vabanemisest olid liialdatud. Ta sai alatutest plaanidest kuidagiviisi teada ega suvatsenud kuhugi minna. Palavik on ka tagasi. Ära on tüüdanud nädalate kaupa niiviisi vinduda, ehkki olgem ausad, minu puhul on igal talvel paar kuud niiviisi väikese palavikuga püstijalu põdemine sama tavaline asi kui et lumi on maas.

Roosi sattus täna ülbe tihase peale, kes ettevaatliku käpaga katsumise peale kuhugi ei läinud ja kassil end läbi jääs klaasi pikalt uurida laskis. Kas oli kõht nii tühi, et passiv elukas korda ei läinud, või oli tegemist targa tihasega, kes teadis, kui hea asi on klaas peki ja kassi vahel. Seda igapäevast tihasejahti on täitsa põnev jälgida, Roosi on täpselt sellise olekuga alati, nagu ta tõesti ei julgeks lindu kõvemini puutuda kui vaid pehme käpaga. Ühe sellise uurimise ajal tuli Kiits, käratas teisele: "Loll, see on toit!" ja andis käpaga pläu piki nina, et too jahti ei segaks. Teine siis tõmbaski viisakalt end tugitooli peale tagasi ja jälgis, kuidas õige küttimine käib. Mitte et Kiits kunagi õues käinud või lindu püüdnud oleks...