Ma olen tubli

Õhtul sain teise poole Brettonia kuunormi valmis. 10 lehte siis. Juppidena siit-sealt ette kirjutamine tasub täiesti ära. Olulised kohad saavad lahti kirjutatud ning pärast on vaja vaid peatükkideks vormistada ja natuke ühte või teise kohta vahele kirjutada.

Ruum oli hämar paljudest põlevatest küünaldest hoolimata. Kambri tagasein oli maast laeni üks suur raamaturiiul ning riiuli ees seisis suur tume tugitool, millest musta riietatud keegi talle oma kollaste ussisilmadega otsa vaatas. Mia mäletas neid silmi, see imelik haldjasarnane olend oli ta toibuva Feimiri juurde juhtinud – ometigi ei saanud ta lahti tundest, et on endale tubli jama kaela tõmmanud.
Hallinahaline haldjas silmitses teda sõnagi lausumata. Mia tegi kerge kummarduse, astus kassisammul lähemale ning lausus vaikselt: „Vabandust, et häirin, aga mul oleks kellegagi vaja Kareenist rääkida, sellest neiust, kes siit kohe lahkub...”
Ussisilm puuris teda veel pisut pilguga ja kui Mia juba küsimust korrata tahtis, tõstis käe, joonistas õhku mingi märgi ja tõi kuuldavale kummalise sisiseva heli. Sisin kajas lae alt vastu, põrkus kümnekordistudes seintelt tagasi, puges saapasäärtest sisse ja seeliku alla, jooksis võdinal mööda selgroogu üles ning suhises kõrvades. „Selge... ka siin mind ei aidata... seda ma arvasingi... tänan...” tegi jalalt jalale tammunud Mia uue kummarduse ja hüppas koridori, näost plassile Deilasele peaaegu sülle. Hirm kadus silmapilkselt, seda poleks nagu kunagi olnudki.

Kiits ja Roosi

Vahepeal olid Kiits ja Roosi ühe ja sama menüü peal, niinimetatud c/d ehk põieliivavastane profülaktiline. Kummalgi oma kauss ühe ja sama toiduga.

Variant A: kassid jõllitavad teineteist üle kausiserva, vahetavad siis hetkega vaikival kokkuleppel oma kausid ning on mõlemad väga rahul.

Variant B: Roosi võtab paar suutäit oma kausist, sirutab siis käpa ning tõmbab Kiitsu nina alt kausi ära, enda nina alla. Teine vahib õnnetult kõrval. Lükkan kausi tagasi - tõmbab kohe uuesti ära.

Variant C: Roosi nügib Kiitsu tolle kausi juurest minema ja Kiits kõmbib õnnetu näoga Roosi kausist sööma.

Tuletan meelde: mõlemas kausis oli sama toit.

Roosipai

Sash says: njaa... mäletan, kuidas ta esimene kord kui ma seal käisin, kappi tühjendas
Sash says: täitsa põnev oli
Shadow says: jaa, tänagi leidsin kapi eest riidehunniku
Shadow says: ja ükspäev, kui ta oli eriti halvas tujus, siis tõstis tühjaks minu öösärkide ja kampsunite riiulid, kõik ilgemasse hunnikusse ja siis istus ise diivanil ja jälgis väga rahulolevalt, kuidas mina neid tagasi laon
Shadow says: kui ta tahab tähelepanu ning ei saa, siis käib käpp üle laua või kapi ja otsib, mida maha saaks virutada
Shadow says: vanasti ta kukutas mulle öölampi pähe, kui arvas, et liiga kaua maganud olen
Sash says: hull loom
Shadow says: õnneks see on kerge väike plastmassist lamp
Shadow says: ja teine leivanumber oli hiilida aknalauale ja hüpata sealt hooga mulle päikesepõimikusse ja sama hooga maha
Shadow says: kõhu pealt ära tõugates
Shadow says: kaheksa kilo kassi maandub sulle une pealt hooga kõhtu ja tõukab end sealt kohe edasi
Sash says: krt, meie koer on sama raske

Shadow says: eile oli Roosi 9 kilo igatahes
Sash says: paras ports kassi
Shadow says: jah, kliiniku juhataja haaras hooga kassipuuri sangast, et tüüp röntgenisse viia, ja oli mõnevõrra üllatunud
Shadow says: nad on seal harjunud kolmekilostega

Ajaliivad

Veel umbes kaks nädalat tööd...

„Oh!” ütles Linka ning haaras Hermuxi käpast. „Seal on ju hiired!”
Seal olid tõepoolest hiired. Sadade kaupa hiiri. Pilt pildi järel koristasid nad vilja, jahvatasid nisuteri, küpsetasid leiba, sõudsid paate ja püüdsid kala. Nad kogusid hundinuiasid kimpudesse, tassisid puid ja valvasid tuld. Nad kandsid ja kaevasid, mängisid muusikat ja tantsisid.„Ja need seal peavad siis kassid olema!” lausus Birch oma lampi suunates ühele suurele karvasele kihvadega olendile nende seast, kes igal pildil kohal olid. Nood olid ühevärvilised või triibulised või laigulised või tähnilised. Kollakaspruunid, mustad, valged, hallid ja sinepikarva. Pikakarvalised, lühikarvalised ja peaaegu karvutud. Kassid einetasid pidulaudade taga, peesitasid päikesepaistel, kuulasid muusikat või magasid kerratõmbunult pilliroost korvis. Hiired teenindasid ja söötsid, kammisid ja hooldasid neid. Hiired sõidutasid kasse paatides. Hiired kandsid kandetoole ja vedasid kaarikuid. Kassid jagasid hiirtele korraldusi ning valvasid hiiri.

Minu oma

Mööbeldamine

Kolisime köögist suure kapilahmaka ära ahjutuppa, et saabuvale köögimööblile ruumi teha. Olime sellega just valmis saanud, kui pakuti veel seinatäit elutoamööblit sama partiiga. Mööbel on tore asi, eriti kui ta on uuem kui olemasolev. Nüüd käin mõõdulindiga ringi ja mõõdan, mõõdan, mõõdan... Mööbeldamine kestab ilmselt lähemad paar nädalat. Aga kui see valmis saab ükskord, siis hakkab ehk korter just selline välja nägema nagu ma tahtnud olen.

Kadrid

Tunnike pärast seda, kui väljas on pimedaks näinud, kõlistab keegi signaalkella ning pimedatest koridoridest tormavad välja kadrid, et tunni või kõige rohkem pooleteisega külale tiir peale teha. Nad põrkavad kokku, komistavad üksteise otsa ning ootavad teinekord ukse taga järjekorras. Tihe möll kestab, nagu juba öeldud, tund kuni poolteist (täna läks kõigil lugemine sassi, aga 6 või 7 komplekti käis) - ja siis lõpeb laul ja koputamine sama järsku kui algas. Kell seitse õhtul on juba vaikus. Järgmise aastani.

Niih...

Loen mina foorumist ühe mehe lahkumisavaldust, kus ta palub tuttavatel oma sõnumid talle edaspidi muudele aadressidele saata, klõpsan siis korraks tema postituste peale... ja tagasi minnes seda teemat enam pole. No ei ole. Elu keerab üha huvitavamaks seal Taani riigis... Kustutamise põhjustas ilmselt asjaolu, et postituses ühel adminnidest häbeneda soovitati.

Ja kusagil tehakse juba Pulleritsu häält, nagu seda vist nimetati. Ilmselt on aeg hakata tegelema oma foorumi postkasti tühjakstõstmisega. Mõningad korraldused võivad tulla väga ootamatult...

Kassanäe

... Krikul õnnestus isegi ilma bänni saamata väike võit saavutada. Foorumi reeglitesse kirjutati sisse, et teisi solvavad kasutajad võidakse bännida. Noh, võõraste läbustajatega on seda ennegi kähku ja korralikult tehtud, probleem on ju hoopis mujal tegelikult.

Selles mõttes on adminnidest kahju, et nende positsioon on haamri ja alasi vahel. Ühest küljest üritad kõigest väest kannatlikult ja õiglaselt mässu maha rahustada - ja siis tuleb seesama bossi proua, kellest üle-eelmises postis juttu oli, ning kaunistab oma laskumist Olümposelt surelike sekka väljenditega 'faking' ja 'tramaivõi' - mida ka kõige laiavam piiks pole söandanud teha. Kohe saab selgeks, kelle jalas on foorumi püksid. Ning järgmisena postitav vaene adminn peab kõigest hingest tegema nägu, et ta ei märganud seda, mis eelmise lõigu lõpust vastu vahib, sest ma tahaksin näha, mitu minutit püsib elus see inimene, kes Tinzu posti tsenseerida söandab. Laveerimine õigluse ja ülemuse vahel on alati keeruline. Eriti kui ülemusel on sõbrad, keda ei või puutuda.

Üksinda

... kaks päeva kodus olla teeb hirmus laisaks. Igasugune enesedistsipliin kaob ära. Ja uni on kogu aeg. See on ilmast. Magan natuke ja siis hakkan tubliks.

Poliitiliselt väga ebakorrektne mõte

Foorumi bossi proua kirjutas oma blogis tähelepanekuid selle kohta, kuidas eestlased end internetis ja Tallinn-Tartu maanteel välja elavad. Hästi ja õiget juttu kirjutas, olen seisukohtadega täitsa nõus. Kui internet muutub üha ajuvabamaks ja naisterahvale ühe sõidu jooksul neli korda näppu näidatakse selle eest, et ta rekkast džiibiga mööda ei kihuta, siis on ikka midagi viltu küll. Ja siis tuli järsku poliitiliselt äärmiselt ebakorrektne ja hukkamõistetav mõte.

Pagan.

Omeenese foorumis olete te juba tubli paar aastat sellise mõtteviisi tekkimist-kasutamist igati soosinud, sest see on teie meelest lõbus. Mõistlikumad adminnid saavad vaid tagajärgi koristada ja pead piki seina taguda. Mis viga oma semusid kõikelubavalt õhutada ühe või teise kallale, kes endale ei meeldi, sest kõik teavad, kes on boss ja kes on bossi naine ning tagasilööke ei saa tulla. Aga Tallinn-Tartu maanteel seda ei teata ja mõõdetakse kõiki sama mõõdupuuga. Ja siis on oi kui mõru, kui keegi ei tea ja näppu näidatakse.
Ja avastada ennast teistega võrdsest olukorrast on paha ja valus.

Brettonia

Shalifi vaimne selgroog murdus ning ta sõimas valvurit natuke aega. Vandumise vahele seletas, et see kolm korda neetud vana kaaskond, keda miski roojane röövlijõuk teel ründas ja kelle seast hukkus üks siga seda teab, milline tumedapäine naine ja kus tema segane õde saatjaks oli, mundris ja sadulas nagu kõik teised – see, teine ja kõik need muud ropud sõnad. Haldjad vaatasid üksteisele otsa, siis küsis üks neist, kas Shalifi õel oli pool nägu armiline. Kui oli, siis on ta õde täiesti elus. Shalif ei suutnud seepeale enam isegi sõimata. Viimati oma õde nähes tollel küll mingeid arme polnud. Haldjasõdur seletas, et Brettoniast oli printsessil kaasas üks haldjas, kes paberid vastuvõtjatele üle andis, siis üks armilise näoga naissõdur ja nooruke ihukaitsja, kes värava juures tõllast välja ronis. Saatjad lahkusid tagasi linna. „Nojah, nemad polnud ju kaitsesalk,” sõnas keegi haldjatest. „Ja kaks neist liiguvad nagunii vabaviisaga,” lisas teine – mitte et Shalifil aimu oleks olnud, mida täpselt haldjate puhul vabaviisaks nimetatakse. Mida tähendas vaba, polnud vaja talle seletada, ja mida tähendas viisa, seda ta kah enam-vähem teadis – aga haldjate puhul ei võinud iial kindel olla, et sõna just seda tähendas, mida see sinu meelest tähendama pidi...

Jajah, pool kuunormi sai eilse seisuga peatükkideks ära vormistatud...

Viimane postitus

... lõppes tegelikult lausega: rohkem ei riski korraga kirjutada, Alenecht seda bloggerit teab...

Postitades viskas ette tuttava "the page is not found", kui viimase lause ära võtsin, läks läbi.

Udu

Väljas on udune ja sombune. Maailm lõpeb paarisaja meetri kaugusel ära. Lihtsalt viimased majad ja puud ja ongi kõik. Seal, kus peaks olema järv, on hall tühjus, maa ja taevas sulanduvad täiesti üheks. Öösel sai veel kella viieks äratus pandud, et tähesadu vaadata - aga sellisest tekist ei näe midagi läbi ja tuli tagasi magama keerata. Akna all haljendab roheline rohi.
Põnn jääb vist homme koolist koju. Mingi viirus liigub vist ringi. Põnnil palavik ja kurguvalu, ülejäänud muidu kahtlased. Miskipärast tuli kohvi keetes jällegi meelde järeldus, milleni ta täiesti iseseisvalt jõudis ja mis iseenesest üldse vale pole: õpetaja ja loomaarsti amet on väga sarnane. Sa teed oma parima ja tasuks su patsient/õpilane ei salli sind.
Viimased paar nädalat on olnud nagu ameerika mäed, parasjagu närvesöövad. Järgmise nädalaga tuleb mööblikolimine läbi viia, sest nädalavahetusel tuleb tõenäoliselt koorem mööblit juurde ja sellele peab koht olemas olema. Võtan endale ilmselt "lugemise nädala", sest umbes 600 lk paks Stephen Hunt ootab. Midagi pidi veel juurde saadetama. Ja Brettonia kuunormiga on nagu on. Tegelikult pole pilt nii hull kui paistab, sest suured jupid on tehtud, suuremalt jaolt seisneb töö vahelekirjutamistes ja peatükkideks jagamises. Kohutavalt häirib, et blogisse nii pisikesi juppe teksti saab panna, näib, et raamatukatkendite näitamine täiesti töötab. Hoeye esimene raamat, mille tööpealkiri oli "Aeg ei peatu hiirte jaoks" (ma ei mäleta enam, mis variant lõpuks jäi, ilmselt "Aeg ei peatu ühegi hiire jaoks" /Time Stops for No Mouse/) on trükikojas ning "Molly Mooni" esimene osa jõuab sinna ka kohe. Viimane on põnni jaoks hea uudis, talle "Molly" tohutult meeldis, nii palju kui seda ette jõudsin lugeda. See on lugu sellest, mis saab, kui tõrjutud lastekodulaps leiab hüpnoosiõpiku.

Eelmise teema jätkuks

http://www.epl.ee/artikkel/362760

Ameerikalik kirjastamine, jah?

Nõiad

http://www.raamatukoi.ee/cgi-bin/raamat?157177

Seekord on kirjastus tõlkija nime lausa märkimata jätnud. Huvitav, mida põnevat nad veel selle käsikirjaga korda on suutnud saata. Toimetatud tööd see kirjastus tõlkijale ei näita.

Sa saad siis aru

... mis programm on arvutis kõige tähtsam, kui seda õhtusel kogunemisajal mõni tund ei ole ning kamp istub, keeled ripakil, kirub, vannub, taob päid siia ja sinna ja katsetab sihukesi asju nagu webmessenger, e-buddy, chatzy.com... ja õhkab õndsalt, kui google talk kuidagi on pika jamamisega tööle saadud ja siis taastub see õige...

Meie igapäevast MSN-i anna meile tänapäev.

Piduliste nimekiri

(Brechlen)
Lana: "meil oleksid veel mõned külalised..."
Lana: "noh, kas just mõned..." parandab siis kobamisi
Beatrix: "Kuidas seal see istumine korraldatud on.. rannas?" küsib pilku seelikult Lanale otsa vaatama tõstes
Lana: "korraldame, kuidas vaja"
Lana: "ega ma tea veel isegi"
Beatrix: "Seelikuga on maas üsna.. ebamugav," ütleb mõtlikult
Lana: "mingid pingid ikka saab tekitada"
Beatrix: "kes sul siis kõik tulevad?" küsib huviga
Beatrix: "Ma kutsuks ainult Tregori ja Ufura."
Lana: hingab sügavalt sisse
Beatrix: "Noh, kas just mõned.." teeb natuke lõõpivalt Lana tooni järele
Lana: "juhtus üks ettenägematu asi..."
Beatrix: vaatab ootavalt
Lana: "sul tuleb sel juhul üle elada umbes kaks laevatäit Sidhemeid..."
Beatrix: "Oh," hingab siis sügavalt välja
Lana: tõmbub igaks juhuks kuidagi kaitsesse kah kohe
Beatrix: "ma kartsin, et nad on selle Khalidi välja lasknud..."

We're sorry, but we were unable to complete your request...

... ütleb see tõbras Beeta iga liigutuse peale - ja teeb siis asja ära.

Mõnikord on päris hea

... et Tallinn on nii kaugel. Muidu oleks põnn ilmselt juba poliitikasse läinud, karusnahakaupluste akendele kolkima. Mitte et ma tema vaateid ei austaks, aga need kipuvad loomakaitseteemas üpris ekstremistlikeks.

Sorry, but we are unable to complete your request... 3x järjest. Blogger, my ass...

Marsisandid

Kohalikel põnnidel lusti laialt, minu omal kaasa arvatud. Pinginaaber koos väikeõega tuli appi marti jooksma, jäävad ööseks ka. Tunni aja jooksul uhas peamine mardilaine meist üle, hetkel on seis seitse komplekti. Okei. Uksekell. Paus. Kaheksa komplekti. Kõmu ilmselt levib juba, et "kes aias" laulmisega siin läbi ei löö. Aga marsisandid on järgmiseks aastaks päris kena idee. Kõlab ju hästi: laske sisse marsisandid, marssi, marssi... Ja siis vajuvad kottidega tulnukad kohale. Minu laps on igatahes sellele ammu pihta saanud, et hästi teenivad need, kes hästi esinevad. See oli kas möödunud või ülemöödunud aastal, kui nad röövelmarte mängisid. Ja ükskord laulsid piiksulaulu ja piiksutasid. Head ideed kuluvad alati ära. Muidu on 95% üks ja sama lugu - alguses "laske sisse mardisandid", siis "kes aias" ja lõpuks ootavad näod.

Blogger Beetasse kolimine

... tegi asja ainult hullemaks. Kaebasin veel kord supporti. Kui see teade kohale jõudis üldse. Mingi pool tundi pärast postituskatset ei saa selles kohas üldse mitte midagi teha, võimalik, et isegi mitte nuriseda. Kui nüüd x ajal windooza uuesti pealepanemine ka midagi ei muuda, on vist mõistlik asi lootusetuks kuulutada ja blogi kuhugi mujale kolima hakata.

Korraks

... tekkis eile lootus, et saab teha ka pikemaid poste jälle kui 1800 tähemärki, aga tühjagi. Peab vist pärast üritama uuele blogiversioonile üle minna ja vaadata, mis siis juhtuma hakkab.

Mängukroonika jupikeste kustutamine jättis blogisse paraja augu, aga selliste vaksapikkuste osadena polnud neid mõtet paika jätta. Kas teha asi korralikult või üldse mitte.
Muus osas pole nagu midagi vapustavat juhtunud, unegraafik vist loksub alles õigetesse rööbastesse tagasi, õudne uni on nii hommikuti kui pärastlõunati. Ja muudkui ronid siis teki alla ja muudkui kirud pärast oma inimlikku nõrkust. Kui nädala lõpuni graafikus püsin, on lootust töövõlgadega järgi jõudma hakata. Põnni inglise keelele kulub iga päev vähemalt paar tundi tööaega, eks proovige viiendas klassis iga jumala päev miski poolteist A4 lehte sõna-sõnalt pähe õppida. Õudne. Oleks siis mingi mõtlemisõpetus - aga iga päev luuletus pähe... Nomaeitea. Luule peaks ikka muid emotsioone peale stressi ja vastumeelsuse tekitama.

Aitab naljast

Selle moega on mul varsti siin Lahing vol. 68 ning ei midagi muud. Kui blogger ei lase pikemaid poste teha, siis peab see asi ootama, kuni 'support' reageerib (kui üldse reageerib, kaebamisest on 3 päeva möödas) - või siis läheb foorumisse mängukroonikate osakonda ja siia tuleb link.