Udu

Väljas on udune ja sombune. Maailm lõpeb paarisaja meetri kaugusel ära. Lihtsalt viimased majad ja puud ja ongi kõik. Seal, kus peaks olema järv, on hall tühjus, maa ja taevas sulanduvad täiesti üheks. Öösel sai veel kella viieks äratus pandud, et tähesadu vaadata - aga sellisest tekist ei näe midagi läbi ja tuli tagasi magama keerata. Akna all haljendab roheline rohi.
Põnn jääb vist homme koolist koju. Mingi viirus liigub vist ringi. Põnnil palavik ja kurguvalu, ülejäänud muidu kahtlased. Miskipärast tuli kohvi keetes jällegi meelde järeldus, milleni ta täiesti iseseisvalt jõudis ja mis iseenesest üldse vale pole: õpetaja ja loomaarsti amet on väga sarnane. Sa teed oma parima ja tasuks su patsient/õpilane ei salli sind.
Viimased paar nädalat on olnud nagu ameerika mäed, parasjagu närvesöövad. Järgmise nädalaga tuleb mööblikolimine läbi viia, sest nädalavahetusel tuleb tõenäoliselt koorem mööblit juurde ja sellele peab koht olemas olema. Võtan endale ilmselt "lugemise nädala", sest umbes 600 lk paks Stephen Hunt ootab. Midagi pidi veel juurde saadetama. Ja Brettonia kuunormiga on nagu on. Tegelikult pole pilt nii hull kui paistab, sest suured jupid on tehtud, suuremalt jaolt seisneb töö vahelekirjutamistes ja peatükkideks jagamises. Kohutavalt häirib, et blogisse nii pisikesi juppe teksti saab panna, näib, et raamatukatkendite näitamine täiesti töötab. Hoeye esimene raamat, mille tööpealkiri oli "Aeg ei peatu hiirte jaoks" (ma ei mäleta enam, mis variant lõpuks jäi, ilmselt "Aeg ei peatu ühegi hiire jaoks" /Time Stops for No Mouse/) on trükikojas ning "Molly Mooni" esimene osa jõuab sinna ka kohe. Viimane on põnni jaoks hea uudis, talle "Molly" tohutult meeldis, nii palju kui seda ette jõudsin lugeda. See on lugu sellest, mis saab, kui tõrjutud lastekodulaps leiab hüpnoosiõpiku.