Ma olen tubli

Õhtul sain teise poole Brettonia kuunormi valmis. 10 lehte siis. Juppidena siit-sealt ette kirjutamine tasub täiesti ära. Olulised kohad saavad lahti kirjutatud ning pärast on vaja vaid peatükkideks vormistada ja natuke ühte või teise kohta vahele kirjutada.

Ruum oli hämar paljudest põlevatest küünaldest hoolimata. Kambri tagasein oli maast laeni üks suur raamaturiiul ning riiuli ees seisis suur tume tugitool, millest musta riietatud keegi talle oma kollaste ussisilmadega otsa vaatas. Mia mäletas neid silmi, see imelik haldjasarnane olend oli ta toibuva Feimiri juurde juhtinud – ometigi ei saanud ta lahti tundest, et on endale tubli jama kaela tõmmanud.
Hallinahaline haldjas silmitses teda sõnagi lausumata. Mia tegi kerge kummarduse, astus kassisammul lähemale ning lausus vaikselt: „Vabandust, et häirin, aga mul oleks kellegagi vaja Kareenist rääkida, sellest neiust, kes siit kohe lahkub...”
Ussisilm puuris teda veel pisut pilguga ja kui Mia juba küsimust korrata tahtis, tõstis käe, joonistas õhku mingi märgi ja tõi kuuldavale kummalise sisiseva heli. Sisin kajas lae alt vastu, põrkus kümnekordistudes seintelt tagasi, puges saapasäärtest sisse ja seeliku alla, jooksis võdinal mööda selgroogu üles ning suhises kõrvades. „Selge... ka siin mind ei aidata... seda ma arvasingi... tänan...” tegi jalalt jalale tammunud Mia uue kummarduse ja hüppas koridori, näost plassile Deilasele peaaegu sülle. Hirm kadus silmapilkselt, seda poleks nagu kunagi olnudki.