Brettonia

Shalifi vaimne selgroog murdus ning ta sõimas valvurit natuke aega. Vandumise vahele seletas, et see kolm korda neetud vana kaaskond, keda miski roojane röövlijõuk teel ründas ja kelle seast hukkus üks siga seda teab, milline tumedapäine naine ja kus tema segane õde saatjaks oli, mundris ja sadulas nagu kõik teised – see, teine ja kõik need muud ropud sõnad. Haldjad vaatasid üksteisele otsa, siis küsis üks neist, kas Shalifi õel oli pool nägu armiline. Kui oli, siis on ta õde täiesti elus. Shalif ei suutnud seepeale enam isegi sõimata. Viimati oma õde nähes tollel küll mingeid arme polnud. Haldjasõdur seletas, et Brettoniast oli printsessil kaasas üks haldjas, kes paberid vastuvõtjatele üle andis, siis üks armilise näoga naissõdur ja nooruke ihukaitsja, kes värava juures tõllast välja ronis. Saatjad lahkusid tagasi linna. „Nojah, nemad polnud ju kaitsesalk,” sõnas keegi haldjatest. „Ja kaks neist liiguvad nagunii vabaviisaga,” lisas teine – mitte et Shalifil aimu oleks olnud, mida täpselt haldjate puhul vabaviisaks nimetatakse. Mida tähendas vaba, polnud vaja talle seletada, ja mida tähendas viisa, seda ta kah enam-vähem teadis – aga haldjate puhul ei võinud iial kindel olla, et sõna just seda tähendas, mida see sinu meelest tähendama pidi...

Jajah, pool kuunormi sai eilse seisuga peatükkideks ära vormistatud...