Kassipiltide näituse avamine Pinchesteris

... kus elavad hiired, rotid, oravad ja muud pisinärilised. Ehk taas Hoeye "Ajaliivad". Kahjuks ei lase blogspot miskipärast pikemaid tükke üles panna.

„Kas te tahate öelda, et hiired on alamad olendid?” piiksatas keegi kähedalt.
Mirrin vaatas üle poodiumi, et näha, kes seda ütles. Esiritta trügis lühikest kasvu keskealine hiir, kes kandis plakatit:

100% HIIR JA UHKE SELLE ÜLE!

„Kas te tahate öelda, et hiired on alamad olendid?” kordas hiir vihast värisedes.
„Ma ei mõista,” vastas Mirrin. „Kuidas te sellise mõtte peale tulite?”
„Hirm! Hirm! Niiviisi tulingi! Miks me peaksime kartma? Kus teie uhkus on?”
„Ma ei öelnud, et me peaksime kartma. Ma ütlesin, et mõnikord me lihtsalt kardame. Ning oma maalidega püüan ma hirmule silma vaadata.
„Te olete haletsusväärne! Just. Haletsusväärne! Hiir on maailma olenditest kõige vanem ja väärikaim. Ükski teine loom pole nii kärmas, intelligentne ja kohanemisvõimeline kui hiir. Hiired leiutasid keele. Me leiutasime tsivilisatsiooni. Me leiutasime kultuuri. Me leiutasime kunsti! Me leiutasime muuseumid! Hiired ehitasid selle muuseumi! Ja mida te neile vastu annate? Hirmu!”
Mirrin oli sõnatu.
Vihane hiir kergitas plakati kõrgele pea kohale.
„Hiirtel on aeg olla tugev!” karjus ta. „Ja kuulutada oma loomulikku valitsemisõigust kogu maailma üle!”
Turske valge rott kummardus lähemale ja andis hiirele vastu vahtimist.