Brettonia edeneb tasapisi

Palk käes ja kingakesega viisakalt tagumikku saadud, lonkis Shalif mööda Calhi turgusid ja poode, oodates, millal võimalik mürk mõjuma hakkab. Ta oli pahur ja tujukas. Metsa mingu nad kõik, enne surma tahtis ta vähemasti oma õde näha. Õhtu leidis ta teelt Vala poole.

Järgmisel õhtul öökorterit otsides astus kõrbepoeg ühe suurema teeäärse kõrtsi uksest sisse ning jäi lummatuna seisma kohe, kui ukse enda järelt sulgenud oli. Üleloomulikult hea lõhn vallutas ta sõõrmed ja meeled. Läks pisut aega, enne kui ta taipas, mis niiviisi meelivallutavalt hõngas. Värsked kaneelisaiad. Jumalad on mu neednud, mõtles Shalif ning kõhkles ukse ja leti vahel. Tühi kõht lohistas ta leti äärde, aga kõrbepoeg virutas oma kaneeli ihalevatele meeltele heeringaga. Ta sõi kähku, maksis kähku ning võitles kiusatusega ka kähku magada, kuid kaneelilõhn ähvardas võitjaks jääda ning Shalifil polnud õrna aimugi, millega selline pattulangemine kokkuvõttes lõppeda võib. Üks asi viib teiseni ja teine kolmandani. Kõrbepoeg taganes uksest välja, saduldas kiiruga uuesti oma väsinud ratsu ning põgenes järgmisse kõrtsi, kuhu ta keskööks ka kohale jõudis.
Seal hõngas kõrtsituba soojendatud kapsasupi järele ning Shalif veetis rahuliku öö.