Hiir Hermuxi teised seiklused

... ehk Michael Hoeye "Ajaliivad".

„Mul pole sooja ega külma sellest, kui kuulus ta on!” karjus linnapea telefonitorusse. „Mind ei huvita, et ta pime oli! Mulle ei läheks see kah korda, kui ta oleks maailma tähtsaim hiir! Mina ei luba ebasündsat kunsti Pinchesteri muuseumi. Seda ei juhtu! Ja nõnda saab olema! Ma võtan selle maja tellisteks lahti ja saadan prügimäele. Teatage seda juhtkonnale!” Ta virutas toru kolksuga hargile.
Hooster Pinkwiggin polnud mingi kukununnu metsarott. Tal oli õel loomus, eriti valimisaastatel, ning komme kõigepealt pureda ja pärast küsimusi esitada. Seda tõetasid armid mitme ta alluva ihul. Nüüd taganesid nood järgemisi eemale, kui mees neid raevunult põrnitses.
„Kassipildid!” röökis mees. Kuna ta ühegi alluvani ei ulatanud, haaras ta laualt pliiatsi ja hammustas selle ainsa raksuga pooleks. See näis teda hetkeks rahustavat, kuid see polnud just pikk hetk.
„On see naine täiesti hulluks läinud? Kas ta tahab oma jampsiga kõik surnuks ehmatada? On tal mingi haiglane tähelepanuvajadus? Pinchester on kultuurne linn! Me ei räägi kassidest avalikult. Me ei loe nende kohta raamatuid. Ja päris kindlasti ei näita me muuseumis nende pilte!”
„Ee... Linnapea Pinkwiggin?” sekkus üks ebaharilikult koheva sabaga terane orav.
„Jah?”
„Preili Stentrilli kassiportreedega on vist veel üks probleem.”
„Mis siis veel?”
„Tegelikult on nad seal alasti...”
„Alasti?” läks linnapea marru. „Alasti?! Kuidas saavad kassid olla alasti, kui keegi pole neid kunagi näinud? Kuidas saavad nad olla alasti, kui neid pole kunagi olemas olnudki! Mis hull see Stentrilli eit küll on?”
Ta mokad kerkisid ja kuuldavale tuli lõrin. Alluvad taganesid nüüd juba pikemate sammudega kaugemale.