Brettonia nädal jätkub

Ilderian heitis samuti pilgu liivakellale. Aega näis olevat veel igavik, ehkki kainelt arvestades oleks ta ehk vaid templist orupõhja jõudnud joosta selle ajaga, mis voolata jäänud.
“Mina teen sinu otsuse järgi. Jah või ei tuleb sinu huultelt, mitte minu,” lisas ussisilm kähedalt.
Ilderiani mõtted kihutasid galoppi. “Kas temast võib saada tormiratsanik?”
“Kui ta seda tahab. Sina otsustad, jah või ei. Sina otsustad, tõde või vale.” Kare sosin kajas kümnete sosinatena küünalde ja riiulite vahel, kõrge hämara lae all.
“Jah,” ütles Ilderian.
“Jah ja tõde või jah ja vale?”
Ilderian vaikis. Ruum oli nii vaikne, et võis kuulda liiva sahinat kellas. Või oli see Wayanna vägi, mis tegi selle kuuldavaks. “Tõde,” sõnas ta siis.
“Ära siis unusta, et oled Wayannale teene võlgu,” lausus haldjas sammu altari poole astudes ning hetkega kadus kogu ükskõiksus ja loidus ta liigutustest. “Ma olen talle juba mitu teenet võlgu,” lausus Ilderian. “Seega kuulun ma juba ammu talle.”

Kui hästi läheb, saan tõesti esimese raamatu (ehk siis esimese kolmandiku loost) selle nädalaga valmis.