Päevapoliitika

Need, kes end võitjateks peavad, pidutsevad. No las pidutsevad, minul pole põhjust ei pidutseda ega masenduda. Rüütel oli asjalik, aga fakt on see, et vana, ja sellest ei saa üle ega ümber. Ilves oli alguses isegi sümpaatne, aga mida suuremaid tuure kogus tema valimiskampaania, seda rohkem see mind tema vastu häälestas. Üha tihemini meenusid Orwelli "Loomade farmist" need kutsikad, kes emalt ära võeti ja parteisõduriteks kasvatati. "Sina pead oma vanemaid vihkama, et meie saaksime võimul püsida" on meie parempoolsed aastakümneid noortele sisse tagunud, ja eks tulemused on üksjagu näha. Igatahes mees, kes kandideeris niivõrd ebaeetilise ja kohati ebainimlikuks kiskuva kampaaniaga, ei teeni minult küll poole sendi eest sümpaatiat, sest sellise kampaania lubamine näitab ise, et mingit südametunnistust ega eetikat sealt oodata pole. Aga noh, kuidas riik, nii ka president.

Vähemasti andis see kampaania mõningaid huvitavaid tulemusi. Esiteks arvan, et Savisaar kooris nende presidendivalimistega parempoolsetel väga elegantselt naha üle kõrvade (mitte et ma miski tema fänn oleksin, aga see praegune oli küll kõrgema klassi manööver). Parempoolsed rakendasid kõik kellad ja viled ja meedia ja tohutud rahad selle taha, et saada Ilvest Kadriorgu plakatinäoks (kusjuures vaevalt ta prouale seda 15 miljonist eesti sibulat elu lõpuni andeks antakse) ja ajasid rahva oma kampaania räigusega üsna pooleks. Mis tähendab, et see pool, kes täna alla jäi, marsib selgest kättemaksuhimust parlamendivalimiste ajal mõnda Savisaare parteid valima. eestlased, eks ole. Ja lähebki asi ausalt jagamisele: parempoolsetele president, teistele parlament. Kumb rohkem saab? :P

Teine hea asi oli kampaania juures see, et tuli väga selgelt päevavalgele meedia erapoolikus ehk siis parteiline kuuluvus. Rahvas õpib jälle oma peaga mõtlema, taibates, et meedia pole usaldatav.

Ausalt, mul pole sooja ega külma ei Ilvesest, Rüütlist ega Savisaarest, sest siia kolkasse ei jõua mingisugust poliitikat - õnneks. Aga see kampaania ajas harja piisavalt punaseks, et loobuda senisest pikka aega kestnud poliitilisest ükskõiksusest ja ikkagi minna järgmine kord valima. Seda, keda kõige rohkem sõimatakse. Lihtsalt protesti märgiks meie poliitika vastu.