Brettonia teine osa sai alustatud

Tema saabumise ajaks oli majast pilv ja hais ära koristatud, kuid voodi endiselt pruuni kisselli täis. “Ma jätsin sulle ka natuke teha,” mainis Benno.
“Siin on su toit,” ladus Will koti lauale tühjaks.
“Tänud. Seal on su voodi ilma hommikuni tilkuva pilveta,” vastas kääbik. Uudishimu sai Willist taas võitu ning ta uuris, ega mingit loitsu olemas ole, mille abil sodi ära saaks koristada. Benno irvitas, et on küll.
“Kas näitaksid seda ehk mulle?” päris Will ettevaatlikult.
Kääbik raputas pead. “Parem mitte. Koristad veel plekid koos põrandaga ära. Pesuruum on all köögi kõrval.”

Will võttis veidi einet ja asus siis kasima. See võttis päris hea hulga aega ja jaksu. “Ega siin mingit tühja tuba ole?”
“Kui tühja?” küsis Benno vastu.
“Kus saaks harjutada,” seletas maagiast lummatud Will.
“Proovi linnapargis,” soovitas Benno.
“Seal peetaks mind shalaks,” kurtis Will, kes Calhi uuemaid seadusi ei teadnud, haldjate omadest rääkimata. Brettonias võis inimeste silma alla maagiat harjutama minna vaid see, kel elust isu täis. “Kas sul kelder on?”
“Ei. Ja ma ei luba sul seda siia ehitada ka,” lõikas kääbik karmilt.
“Muide, miski haldjavereline otsis teemajas Royd ja Ilderiani…” jätkas Will, kuid mõtted ei tahtnud kuidagi kurssi muuta ja keerasid uljalt vanale rajale tagasi. “Aga milline on su kõige tühjem tuba?”
Kääbik pühkis rätikuga suud ja põrnitses talle otsa. “Sa ei hakka selles majas maagiat harjutama,” sõnas ta, eriti rõhutades sõnu “ei hakka”. “Me elame siin vaikset ja tähelepandamatut elu, kas tead. Ja kui sa jutust aru ei saa, tuleb sul Feimirit oodata näiteks kassina. Arusaadav?”
Will ohkas. “Arusaadav…” Ta polnud küll päris kindel, kuidas tema seitsmeteistkümneaastane vibalik keha kassi sisse ära mahutataks või kui suur see kass kokkuvõttes saaks olema, aga parem oli karta kui kahetseda.