Hansapäevad

... algasid meie jaoks reede hommikul. Esimene üllatus oli mastaapsus - nii laialt vist polegi hansalaadasaginat varem olnud. Pärast lettidega tutvumist sai mõnda aega molutatud vehklejate maalapikesel ja mõnele tuttavale fooruminimele nägu juurde nähtud. Siis hakkasid lavadel esinemised pihta ning avastasime end ammulisui imetlusega vahtimas kõhutantsijaid. Ja veel kohalikud! Ei teadnudki, et Tartus niisuguseid klubisid on. Noodsamad kaunitarid, kes esilehel, ka tantsijate seas näha. Mehed vahtisid, keeled ripakil, ümber lava ja filmisid, filmisid, filmisid...
http://www.nabaratoorium.ee/
http://www.sansaara.ee/

Kusjuures - polnud need tantsijad midagi piitspeenikesed ja piltilusad, lavalaudadel keksis ringi mitmes variandis sada kilo naiseilu, nagu öeldakse - ja nad olid tantsides ilusad, võta või jäta. Asi tekitas optimismi ja ergutas fantaasiaid teemal, et võiks ise ka proovida midagi õppida sel teemal. Ja nende kavas esinenud hindust tantsijatar oli muidugi klass omaette. Hiljem sai ära nähtud ka hindust meestantsija ning tema esinemist sai päris mitu korda ise vaadatud ja teistele näidatud. Kuna tüübi nimi, mis kavalehelt näpuga järge ajades oli Prasanna Kumar Shivling Aradya, pähe ei jäänud, sai ta nimetatud Paljaks Karvaseks Hindu Meheks - mida ta vähemalt esimesel kohtumisel oli. Pühapäeval oli ta juba Täiesti Riides Mees, kuid ei tantsinud seetõttu sugugi halvemini.

Poisse huvitas hennamaaling, Ryhkijal oli siiras plaan seda tätoveeringu pähe serveerides oma ema ehmatada, ja nõnda nad kammisid kõikvõimalikke kohti, kust hennat või maalingut saada võiks. Esoteerikapood vehkis tõrjuvalt kätega - nemad ei telli, sest keegi ei osta. Esimeses tätokasalongis plaksutati hennast kuuldes silmi kokku-lahti, aga teises saadi enam-vähem kaubale, ainult et asi lükkus järgmisse nädalasse. Etteruttavalt võib öelda, et henna said nad kätte ühelt laadaletilt laupäeval ning sestpeale on käinud mõnus kehamaalimisorgia. Planeeritud emaehmatus sai läbi viidud nagu kord ja kohus, ehkki ehmatuse objektil tekkisid väga kiiresti kahtlused tätoka ehtsuses, sest nagu ta väitis: ükski täie aruga noormees ei tätoveeri enda käsivarrele suure südame sisse sõna EMME. Elutark ema, ma ütleksin. Igatahes üldine vanemlik seisukoht oli, et las mässavad parem hennaga kui et päriselt tätoveerivad. Kui põnn hennast kuulis, lõugas läbi msn-i: jätke mulle kaaaaaaaaaa!!!!!!! Muidugi jätame.

Nojah, reedel sai keskmise bussiga ära tuldud, sest kotid olid kassitoitu täis ja väsimus kallal. Mure kah, sest kassidele sai liiga vähe toitu jäetud, et ise linna ööbima jääda. Kuid juba oli küpsemas plaan sõita laupäeval tagasi, ööbida linnas ja vaadata kesköiset rüütliturniiri.