Servamaa

„Tere tulemast!” karjus tüdruku tigedikõdede ring.
Mag pöördus aeglaselt ringi ja silmitses ümbrust. Taiplik taganes ehmunult. Kus oli see habras kahvatu tüdruk, kes oli teda armastanud ja tema eest hoolitsenud? Läinud. Tema asemel oli hirmus ja õudne koopatigedik. Ta pidi muutuma täiesti oma ema Mumsi sarnaseks, kui ta kord ära tätoveeritakse.
Mag vahtis endistviisi ringi. Nende pilgud kohtusid. Tüdruk naeratas ja Taiplik naeratas vastu. Ehk tüdruk ikka polnud muutunud – vähemalt sisemiselt. Magi suust ilmus suur ilane keel ning limpsis ta laineharjakujulisi huuli. Tüdruku verd täis valgunud silmad kiiskasid.
„SA IGAVENE PISIKE ROTT!” lõugas ta.
Taiplik vaatas hirmunult selja taha. See lause ei saanud päris kindlasti olla talle määratud. Ta ei saanud niiviisi rääkida oma lemmikuga, oma kullakese Taiplikuga. „Mag!” hüüdis ta. „Mag, see olen mina!”
„Aaaaaah!” röögatas Mumsi. „Ma teadsin, et see oskab rääkida.”
„Jaah,” vastas Mag kalgilt. „Aga mitte enam kaua.”

Selline on siis Servamaa, ehk originaalpealkirjaga Edge Chronicles.
http://www.randomhouse.com/kids/edgechronicles/index.php?p=books

Nii läheb, kui sa ohtlikus Süvalaanes rajalt kõrvale astud ja selle kummalisi asukaid suuresti vastutahtmist tundma pead saama. Tsiteeritud lõigus oli tegemist koopatigedikega, ilusate tüdrukutega, kes täiskasvanuks saades muutuvad tätoveeritud kiilasteks kurjadeks naishiiglasteks - kuid ei tee paha vaadata ka muid elukaid
http://www.randomhouse.com/kids/edgechronicles/index.php?p=creature

Seal pole neist kaugeltki kõik, oo ei.

Paari lähema nädala jooksul peaksin tõlgitud saama esimese neist, Beyond the Deepwoods. Teine, Stormchaser, tuleb kohe otsa. Seega peaksid need kaks kuskil 2007. aasta alguses raamatupoodidesse jõudma, kui hästi läheb. Väga fantaasiarikas maailm igatahes.

Hambaid kokku pigistades ja püüdes mitte sisse hingata koperdas Taiplik üle kompostihunnikul mädanevate aedviljajääkide ja ronis servakivile. Seal vahtis ta kaugel pea kohal kummuvat lage. “Kui siia kord sisse pääses,” pomises ta süngelt, “peab siit ka välja pääsema.”
“Mitte ilmtingimata,” vastas keegi.
Taiplik võpatas. Kes temaga rääkis? Alles siis, kui olend tema poole liikus ning valgus ta klaasjalt kehalt ja kiilukujuliselt pealt vastu läikis, sai Taiplik aru, kui lähedal too oli.
Kõrge ja kondine olend nägi välja nagu hiigelsuur klaasist putukas. Taiplik polnud iial midagi sellesarnast näinud. Ta ei teadnud mõhkugi maa-alustest pikkjalgputukate hordidest ega piimavakladest, keda nood karjatasid.
Järsku kummardus putukas lähemale ning haaras küüntega Taipliku kraest kinni. Taiplik hakkas karjuma, avastades end vahtimas õõtsuvat pead, liikuvaid tundlaid ja tohutu suuri liitsilmi, mis hämaras helkisid roheliselt ja oranžilt.
“Ma leidsin siit veel miskit,” hõikas olend. Kostis lähenevat krabinat ja pikkjalgputukale ilmus kolm kaaslast.
“Mina ei tea, mis sel seal ülakorrusel häda on,” ütles üks neist.
“Täielik allakäik, ütlen mina selle kohta,” nentis teine.
“Ja tema on esimene, kes kisa tõstab, kui mett ei saa,” sõnas kolmas. “Me ikka peame temaga rääkima.”
“On sellest jah miskit abi,” põlastas esimene. “Ma rääkisin temaga ükskord, ma olen talle tuhat korda öelnud, et…”
“ANDKU VILJU, MITTE LOOMI!” karjusid nad seejärel kooris ärritusest tõmmeldes.
Taiplikku kraedpidi hoidev putukas uuris poissi lähemalt. “See pole üldse nende tavaliste kahjurite moodi,” teatas ta siis. “See siin on karvane.” Seejärel kallutas ta pead ning lõi hoiatamata hambad Taiplikule käsivarde.
“AIIIH!” huilgas poiss.
“Öäkkk!” kiiksatas pikkjalgputukas. “See on ju kibe!”
“Miks sa niiviisi tegid?” päris Taiplik.
“Ja see veel räägib kah!” lausus teine putukas üllatunult. “Pista see parem praeahju, enne kui jama tuleb.”