Et siis nõndaviisi...

Kui nüüd kõik ausalt ja otsast peale ära rääkida, nagu tavatses teha nõukaaegne raamatunooruk nimega Agu Sihvka oma seletuskirjades, siis ei ole endal kah päris selge, kuidas täpselt see kahtlustav vaim hetketi peast läbi lennanud uitmõtte teokstegemiseni jõudma hakkas. Igatahes on see viimasel paaril päeval idioodi järjekindlusega pähe roninud ja ennast ilmutanud nagu Wode maailm enne möödunudaastasi jõulupühi, kui olin pidulikult veendunud, et Brettonia jääb minu esimeseks ja viimaseks mänguks juhtida. Ja blogipidamise suhtes oli umbes sama seisukoht. Never say never...
Toimuv nõudis põhjalikku analüüsimist, milline tegevus sai läbi viidud peamiselt nõudepesu kaasnähtusena - kui ikka laupäeva õhtust reede pärastlõunani vett ei ole, sest metsikus idas on pumbamaja ja eluhoonete vahel alguses purskkaev, siis tiik ja siis paar petlikku muljet vee pidulikust naasmisest (mis avaldus vee olemasolus keskööst koidikuni) - siis on mitmendat päeva mustade nõude pesemine üks äraütlemata armas tegevus ning aitab mõelda. Vannist ja peapesust parem ei räägigi. Õnneks on ikka ütlemata vähe teinekord vaja, eks ole.
Aga kust siis ikkagi selline edev idee? Kirjatööd on niigi üle pea, suhtlemispuuduse üle kah ei kurda... Arvutis saab niigi olla rohkem, kui see elule hea on. Pärast karmi ja ausat enesesurgitsemist tuli järeldus, et ilmselt saab blogipidamisest asendustegevus dragon.ee-le. Niiöelda võõrutamine. Liiga palju sai sellesse kohta hinge ja tööd pandud, et mõistus kohe uskuma hakkaks, mida silmad näevad. Tasakesi tuleb suuri pöördeid teha, ikka tasakesi... Justkui muud elu vähe oleks.