Kassid...

... ON tõprad.

Ja ärge laske end petta selle kõige väiksema süütust kassipojanäost. See on vana pilt. Praeguseks kaalub see kassipoeg 8-10 kilo (no ma ei usu, et see kaal lausa mitu kilo siia-sinna oleks valetanud) ja kujutlege nüüd sellist looma mänguhoos nagu lendorav teisele kirjule, käpad laiali, selga hüppamas. Iik... Kääks. Juhtus suht sama, mis multifilmis, kui Jerry Tomile kapi selga kukutab. Alumisel käpad laiali, kõht vastu põrandat ja sinine hirm silmis. Ssssshhh - segi oled või?

No igatahes istutasin ma eile väikesed võõrasemataimed suuremasse potti, sest nad ilmselgelt igatsesid seda. Hommikul lähen akent lahti tegema - pott kuidagi kahtlaselt hõre. Neli taime peab olema, kolm on. Ajan näpuga järge, loen kolm korda taimed näpuga üle ja mõtlen kohvini veel mitte jõudnud peaga, et kuidas see üks nii jäljetult ööga ära kuivas? Tühja ta kuivas, akna all maas vedeles, kenasti koos juurtega välja tõmmatud ja puha... Täiesti kõlblik tagasi istutada. Oma viga, toakass tahab kah salatit, aga viimatine kasvatatud viljaoras on ammu ära tarvitatud. Vaja kähku uus kasvama panna.

Siin süles see kümnekilone nüüd istub ja levitab oma karvu klaverisse. Igatseb oma perenaise järele. Vähemalt kuu aega peab veel igatsema, enne kui too vanaema ja viis merisiga maha jätta raatsib. Aga praeguse kuumaga riietuvad isegi kassid lahti.