Hansapäevad vol 2

Eilseks õhtuks oli igatahes kaeluse juurest nahk vaarikapunane ja parema käe seljal villid. Päikese vastu ei aita isegi tugevam kaitsekreem ega varjus liikumine, kui allergia, siis allergia. Kuna see iga suvega ägedamaks läheb, siis ma ei taha teada, millega see lõpeb. Igatahes oli tark tegu oma pikk tumeroheline sametiimitatsioonist kleit kaasa võtta ja seda hansapäevadel kanda - pikad varrukad ja pikk kleidisaba päästsid palju.

Laupäeval sai siis lõunase bussiga tagasi mindud ja enne seda alatult Sash ja Madis Tallinnast kaasa ahvatletud. Ei julge küll loota, et neil meiega sama lõbus oli kui meil nendega. Vaatasime mõõklemisõpetust ja demonstratsioonesinemist, nabatantsijaid, keda nüüd võis juba näha pea igal laval, millest mööda läksid, käisime Antoniuse Gildis vägevaid keepe vaatamas ja istusime Püssirohukeldris õhtust sööma. Poisid ostsid endale Antoniuse Gildist vahvad täringukukrud, mis tegelikult vist ehtekukruteks mõeldud olid, sellised sahtlikestega ja sametised. Nabatantsijate haaremiteemalise etenduse ajal luges muinasjutuvestja siiralt ja südamest: "...ja kes neidudest suudab sultani tusatuju taltsutada ja tema kurvameelsust leevendada, saab sultani endale naiseks ja suure varanduse... sultani naiseks ja suure varanduse." Seda teemat andis hiljem päris kenasti arendada.

Pärast õhtusööki läksid Sash ja Madis riideid soojemaks vahetama - ja meie kolmik kukkus Raekoja platsil veel ühe tantsupaari otsa. http://dance.arabia.ee/sub.php?cat=mmenu&page=2 Vaat need olid tõelised professionaalid. Etenduse nautimist segas ainult üks omas mullis mulle tundmatus keeles peaaegu et kõrva sisse karaoket laulev vanahärra (võimalik, et usbekk?), kelle viis laval toimuva meloodiaga üldse kokku ei läinud. Ja kui eest ära nihkusime, tuli ta järele ning laulis edasi.

Enne keskööd sai üles mäkke ronitud rüütliturniiri vaatama. Rahvast oli palju, rüütleid häbitult vähe ehk neli tükki ja kuidagi jäi asjast mulje, et Tartut esindav rüütel oli algusest peale võitma määratud. Enne etendust jõudis kõrvu lugu sellest, millega oli lõppenud eelmine rüütliturniir - üks tuttav viiking oli turniiri võitja välja kutsunud, asi vist päris laksimiseni ei jõudnudki, sest turniiri võitja komistas ja kukkus ja sellega vist lugu lõppeski... kuni viikingile edastati kohtukutse. Vastane olla sabakondi põrutuse läbi 20% töövõime kaotust saanud. Õnneks ei topitud talle vägisi turvist selga ja mõõka kätte, nii et kohtuasi lõppes seekord õnnelikult. Aga näib, et Ameerikamaa kombed hakkavad siia jõudma.

Raiusid ja torkisid siis rüütliisandad topisnukku ja kapsapäid, kui just ei pidanud oma lärmist ehmunud ratsusid ohjeldama. Lõpuks läksid omavahel piigivõitluses kokku. Ja narrist tõlk ajas tähtsaid daame poodiumile juhtides segamini sõnad "honourable" ja "horrible", esitledes Rootsimaa ja Ameerikamaa linnapäid ja muid kõrges ametis emandaid kui "the most horrible ladies". Ja seda mitte üks kord. Ilmselt koputas keegi talle vahepeal õlale ja juhtis tähelepanu, sest mingi aja pärast tuli kasutusele sõna 'nice'. Vastandiks päevakuumusele oli pärast keskööd juba üsna külm. Ootasime turniirile ka kõhutantsijaid, sest kui nad igal pool mujal juba olid, siis miks mitte seal - aga nende jaoks oli ilmselgelt liiga külm ja kui rüütlid minema lastud, algas mingi varjude mäng täiskuu kumas, mida ei viitsitud enam vaatama jääda. Kella kahe paiku jõudsime lahkele öömajale Ryhkija pool.