Uudiseid

... ei olegi nagu. Tavaline elu ja töö. Eelkõige töö.
Roosi on oma dieettoiduga vähemalt kilo alla võtnud viimase pooleteist kuuga. Mahub kohtadesse, kuhu enne ei mahtunud, ja kolab mööda riiuleid. Rõõm vaadata, kass näeb palju tervem ja aktiivsem välja. Alguses jättis kuni kolmandiku toitu järelegi, nüüd on sama koguse juures pidevalt näljane. Truudus perenaisele on unustatud, igaüks on sõber, kes süüa annab. Ootan huviga järgmise kaalumise tulemusi.

Molly Moon on seda nägu, et kui tempot hoida suudan, saan aprilliks valmis. Ja siis tuleb hiir Hermuxi kolmas raamat otsa, selle sarjaga hakkavad tähtajad selga sõitma. See on samuti umbes kolme kuu töö. Seejärel on ilmselt kavas Philip Reeve'i kolmas ja neljas raamat (see neljas on päris värskelt ilmunud) ehk siis Surelike masinate ja Kuldseeklite järg. Ja siis on veel Servamaa sari, Darren Shan ja üritan endale saada ka raamatu, mille magasin kunagi maha nii mina ise kui Eesti Raamat, ehk siis James Herrioti kassijuttude kogumik. Eesti Raamat nagunii pärast kolme suurt raamatut rohkem Herrioti ei tahtnud. Selgus huvitav tõsiasi, et need kolm suurt, mida mina tõlkisin, olid tegelikult kõik pandud kahest raamatust kokku, tegelikult on Herrioti raamatud üsna õhukesed. Aga Ameerika turu jaoks ilmutati nad kahekaupa, kartuses, et õhukest raamatut ei osteta. Vot, ja mina saingi need jänkidele mõeldud variandid.

Kõvaketast tuleb tühjaks tegema hakata ja katsuda see windooza uuesti peale saada. Ja kui siis kah pikemaid postitusi teha ei saa, siis aidaa ja blogi kolib wordpressi. Mulle kui laisale ja pidevas ajapuuduses inimesele muidugi ei meeldi üldse mõte, et kõik pildid tuleb uuesti panna ja kommentaarid lähevad kaotsi.