Jänni kipun

... jääma selle kuu Brettoniaga. Töö edeneb küll, pole viga.

Suures kõrtsis ristmiku lähedal oli otsitavat varahommikul ratsa Kelteni poole sõitmas nähtud. „Lõikad endale sõrme?” küsis Will vaikselt. „Vara veel,” arvas Orn. „Ega see ainus kõrts ole.”
Järgmine oli lääpas ja räpase väljanägemisega hurtsik, mille juures nad mõnda aega mõtlesid, võib seal üldse kõrts olla või mitte. Will läks ikkagi sisse haldjavereliste külaliste kohta uurima ning Orn lonkis talle järele. Kirjelduse peale torutas punetavate silmadega ja haisev habemessekasvanud tüüp huuli ning Orn libistas kähku kuldraha ta ette letile. Nii suurest rahast heldinud mehike vastas, et umbes sellisele kirjeldusele vastav härra magab hommikust saati pööningukambris. Will kibeles üles, aga Orn sügas mõtlikult lõuga ning küsis hobustele puhkamise ajaks varjualust.
Latrites oli selline sõnnikukiht, et suuremat kasvu hobused pidid põlvi nõtkutama, et põranda ja lae vahele ära mahtuda. Lagi ise oli hõre ja ähvardas kaela kukkuda. Kuid esimene ja ainus loom, keda Will selles saras nägi, oli haldjaverelise viimatine suur laia lauguga raudjas saanihobu. Noormees noogutas ja naeratas laialt. „Tema ratsu.”
„Kindel?” kontrollis Orn.
„Oojaa,” vastas Will rahulolevalt.

Orn tõmbas varrukast pikateralise torkerelva, peaaegu samasuguse kui Will oma kutsari käises näinud oli, ja see liigutus pani Willi murelikult taganema. Orn tõmbas teraotsaga oma käele kriimu ja peitis siis relva tagasi, vaadates Willile otsa, nagu poleks midagi juhtunud.
„Kust sa selle said?” päris noormees ta varrukat põrnitsedes. Ta hea tuju oli korraga kadunud. „Neil kahel olid samasugused.”

Aga kui samas tempos edasi läheb, läheb raamatutekst peagi foorumi kroonikast mööda.