Molly Moon 2

Molly Moon lennutas suure paki meega nisuhelbeid piki supermarketi vahekäiku edasi. Karp laperdas õhus ning paks mesilane sellel sooritas oma esimese ja viimase tõelise lennu, enne kui raginal ostukärusse maandus.
„Kümnesse! Kakskümmend punkti mulle,” sõnas Molly rahulolevalt. Üle kuivainete riiuli sadas kärusse Jawdropi nätse nagu vihma.
„Kuidas Ruby suudab nii palju nätse närida?” küsis poisihääl teise ostukäru tagant. „Plika on alles viiene.”
„Ta kleebib nendega oma pilte seinale,” vastas Molly oma ostukäru kalakonservide nurga poole nügides. „Kuidas suudab Roger nii palju sardiine süüa? Vaat seda tahaksin ma tõesti teada. Ja veel külmalt, otse karbist. Jälk. Sardiinidega ei saa isegi pilte seinale kleepida.”
„Kümme punkti nätsude eest, Rohesilm, ja need loevad topelt, sest ma viskasin need üle riiuli kärusse.” Kähedahäälne poiss ilmus suure oakonservide torni tagant nähtavale. Tema tumepruuni nägu raamisid valge mütsi kõrvaklapid. Poiss pani kärusse suure pudeli kontsentreeritud apelsinimahla.
„Aitäh, Rocky,” ütles Molly. Apelsinimahla kontsentraat oli Molly Mooni lemmikjook. Ta armastas seda lahjendamata juua.

Molly uuris oma nimekirja. Nüüd oli neil vist kõik olemas.Kogu tervislik toit, mida proua Trinklebury oli käskinud tuua (köögivili ja puuviljad), oli käru põhjas lömastunud piima ja limonaadipudelite all.