Greif

Olen nüüd paar õhtut Brettoniat tükkhaaval kirjutades mõnulenud ühe oma lemmikosa kallal tervest mängust. Greif oli alguses mõeldud põgusaks kõrvaltegelaseks, kuid mängu käigus kasvas talle lugu juurde ning eks oma osa etendas tema kerkimises lemmikute sekka ka netiavarustest leitud pilt. Ma ei oska isegi päriselt seletada, mis täpselt mind selle tegelase juures võlub, võimalik, et tema uljus, elegants ja sarm. Kuid võib-olla tegi ta väärtuslikuks hoopis see uhkus, mida tundsin oma mängijate üle Greifiga seotud seikluses, mis kulgeb peaaegu läbi terve triloogia teise raamatu ja mille taolist pole tundnud varem ega hiljem. Ehk on see emotsioon siiski tulevikus korduv. Igatahes hea tunne on olnud lugeda ja meenutada. Kirjutada muidugi ka.