Üheksa lehte

... ehk peaaegu pool kuuplaani sai kenasti paika pandud. Ma olen täitsa tubli, eks ole? Väljas on tuul, midagi tuisulaadset ja õhuke ebamäärane kiht, millest ei saagi aru, on see rohkem lumi või pori. Majapidamisega ei teinud veeranditki sellest, mida teha kavatsesin - aga tööd rabasin kõvasti, mis tähendab nüüd rahuliku südamega õhtulejäämist.
---------
Haldjas muigas. „Tähendab, sina õpid puhtalt tapma ja mina taastama.”
„No taastada ma ei oska,” ütles Ilderian. „Ma võin vajadusel kaitsta... Ennast. Teisi nagu ei oska.”
„Miks sa endale siis märgi panna lasksid?” küsis Feimir silmi kissitades.
„Noh... see annab võrratud võimalused õppida maagiat, õppida võitlema, õppida keeli ning see kõik on tasuta, lisaks veel söök, jook ja katus pea kohal,” luges Ilderian märgi hüved ette.
Feimir silmitses, nagu näeks teda esimest korda.
„Lisaks veel kõrgema seltskonna rahvas, kelle seltsis on lõbus aega veeta ning rasketest aegadest läbi marssida ühel või teisel viisil...”
„Kõrgema seltskonna rahvas?” küsis Feimir ettevaatlikult.
„Head inimesed, haldjad, kääbikud ja muud vähetuntud rahvast, kes on kõik mõnusad ja meeldivad, erinevalt näiteks tavalisest kõrtsirahvast, kes on võrdlemisi eemaletõukavad...”
Feimir hõõrus mõtlikult lõuga. „Ma pean selle üle natuke mõtlema.”
„Mille üle mõtlema?” küsis Ilderian kärsitult.
„Omaenda vigade,” vastas Feimir naeratades ning pöördus minekule.