Mõnikord

... saavad kaks asja ootamatult kokku ja muutuvad üheks kolmandaks tundeks või elamuseks.

Merikajaka "Lonely looking sky" on sedasorti lugu, mida kuulad, kuulad ja jäädki kuulama. Kuulamise kõrvale lugesin Brettonia teise raamatu teksti üle - oeh, enne väljatrükkimist tuleb sealt veel korralikult üle käia - ning järsku taipasin, millega see laul mul seostub. Feimir ja Deilas. Kes on lugenud või mänginud, see teab. Üksildase taeva loost kõlab vastu just seesama nende kahe haldja sisemine nukrus ja üksindustunne. Spoilerdama siinkohal ei hakka elulugude asjus, mängijad jõudsid nende saladusteni omal ajal välja küll, iseasi, kas nad mäletavad. Mõnikord on ilusat ja kurba elamust saada vägagi lihtne.