Vend Shalif

Shalif oli sõnapidaja vend ega läinud Miale tol õhtul vargsi järele, kui Ley ta endaga kaasa viis. Tõsi, varasel hommikutunnil tegi ta küll väikese jalutuskäigu linnas, kuid kaotas üsna pea jäljed. Need olid kinni sõidetud ja kõnnitud.
Pere neli naist olid elevil ning kolm näitasid seda ka usinalt välja. Noorim tütardest uuris sosinal, kas Mia on tõesti Shalifi õde.
„Vanem õde,” kinnitas noormees nagu püha vannet andes. Noh, selles asjas polnud tõesti midagi valet, võinuks vanduda küll.Ometi ei jäädud teda uskuma. Kolm harakat kogunesid oma õmblustöödega ta ümber ning tahtsid õe kohta lähemalt teada. Kuidas ta nii ilus on ja mida ta teha oskab ja miks Shalif temast varem pole rääkinud ja kas õel peigmees ka on ja veel sada üks muud küsimust. Shalif oleks juba äärepealt kiitnud, et õde on sama kaunis kui vend tark, aga hammustas keelde. Jutustas hoopis omadest seiklustest, põimides neid kodukandi rahvajuttudega vapratest meestest, päästetud kaunitaridest, vahedatest mõõkadest ja tulistest ratsudest. Ise mõtles südamemurega, kuhu ometi jääb see ilus õde, kes juba hommikul ta juurde pidi tulema. Õekesed, noorim neist kuusteist kevadet vana ning vanim kakskümmend, kuulasid vasikasilmadega ja ammulisui ning nõudsid veel ja veel, kuni jutustajal hääl kähedaks kippuma hakkas. Ega Shalif end seal halvasti tundnud, tema armastas kõiki ilusaid naisi. Juttude vahele arutles ta endamisi sõjaplaane, et kas kõik korraga või kõik ükshaaval ja kui ükshaaval, siis mis järjekorras. Ummm... pigem ikka korraga. Kõigi suhtes aus, kõik saavad midagi ja keegi ei vingu pärast, et äkki said teised rohkem.