Mia

Leidsin Brettoniaga tegeldes väga armsa ja iseloomuliku lõigu Mia kohta:

„Mina ka, ma tulen kaasa, ma tahan aidata!”
Orn seisatas ning mõtles. „Sa saad mind aidata küll,” ütles siis. „Mul on vaja templisse Feimirile ettekanne saata.”
„Et ma lähen sinna?” küsis Mia.
„Oota, ma kirjutan selle valmis kõigepealt,” naeris Orn.
„Ja see ka veel, et mu vend Shalif ilmus tagasi...” Mia kirjeldas kiiruga oma venna väljanägemist ning Orn noogutas ta jutuvurinale kaasa. „Ma hoian teda väga ja sa oled temaga vist isegi kohtunud,” jätkas Mia, „aga ta väga kaua oli kadunud ning ma ei tea, kas teda teie asjus võib usaldada, aga ta on väga hea jäljekütt, saaks teid Willi otsimisel aidata ja siis ta ehk ei hakka mind jälitama ega uuri, kus ma olen ja mida teen...” Mia oli sunnitud enne jätkamist hinge tõmbama.
„Ma tean, et ta siin on,” ütles Orn. „Rääkisin temaga juba enne haldjametsa minekut.”
„...ja kui te lihtsalt korra koos töötate, siis ehk ei tule välja, kes te olete, ja temast võib abi olla, sest muidu ta on mul järgi ning ma ei saa kuhugi liikuda, ilma et ta teaks, kus ma olen, ja tal on juba väike aimdus ka haldjalossi paadisilla kohta...”
Orn noogutas. „Ma mõtlen sellele, kullake. "