Siiani on nädal

... kulgenud ühtlases töises tempos, uudisteta ning ühe tegemist vajava kuhja kallalt teise kallale tormates. Tavaline elurütm. Brechlen hakkab tasakesi tuure koguma. Kuid hästi tasakesi. Wode kallale minna pole veel jaksu, see kaks nädalat väga rütmitut elu mõjub siiani mingil määral. Inglise keele grupp on mul hämmastavalt tubli, lausa üle mõistuse tubli, jääb üle pöialt pidada, et neil sellest õppimisest abi oleks ja nad tõesti sinna Iirimaale saaksid. Ma pole ju professionaal. Kuid avastus, et nad pärast mingit kümnetunnist tegelemist asjaga (ehk siis viis kahetunnist seanssi) saavad hakkama viienda klassi töövihiku harjutustega, andis tiivad paremini kui Red Bull. Näib, et nad üritavad tsehhis kala fileerideski inglise keeles vestelda. See võib väga lõbus pilt olla. Väga lustlik kamp, hoian neile kõiki pöidlaid korraga.

Darreni esimese raamatu saba paistab, järgmiseks tuleb - üllatus-üllatus, mitte Molly Moon ega Servamaa, vaid hiirteraamatu teine osa - Michael Hoeye "The Sands of Time". Ma ei mõista, miks see autor mulle Agatha Christiet meenutab. Igatahes nagu aru saan, on lähema paari kuu jooksul mitut minu tõlgitud raamatut letile oodata, Pullmani "Hernetont ja ta teener" ootab vist kaanepilti ja Molly Mooni esimene raamat peaks olema varsti (hämmastavalt ruttu) trükist jõudmas. Ma ei mäletagi enam, mis täpselt kui kaugel oli, kui nüüd midagi ära ei unustanud, on mul praegu 5 tõlget kirjastuses kenasti trükki jõudmist ootamas. Ja seekord peaks Tolkien tõesti jõulumüüki jõudma, Sash on tublit tööd teinud.