Balzacist mõeldes

Vanni minnes mõtlesin millegipärast Balzacist. Vene ajal anti tema kirjatöid välja 15 köidet, igaüks nii 600 + x lehekülge paks. Kuskil kahekümnendates eluaastates sattusin teda lugema ja neelasin kõik need 16 köidet umbes nõnda, nagu inimesed praegu loevad Sõrmuste Isandat või Troonide mängu. Lugu lõppes muidugi tugeva kirjandusmürgitusega.
Aga tegelikult viis selle meenutamine hoopis mõttele, kuidas kirjandus muutub ajas. Lugege paarsada aastat tagasi kirjutatut - kõik tundub venivat, sündmusi on hõredalt... booring! Kui just tegemist pole Kolme musketäri või mõne muu seiklusjutuga. Nii nagu inimeste elu on muutunud kogu aeg kiiremaks, nii nõutakse ka raamatutelt üha rohkem tempokust. Enam ei saa lugeda lugemise pärast, sest aega on küllalt. Loed hetki näpistades, jupiti, sest üha vähem jääb aega lugemise või mõtlemise jaoks. Balzaci ajal oli raamatuid palju vähem ja lugemisaega palju rohkem. Kui targad võiksid olla inimesed praegu, kui neil oleks puhtalt lugemise jaoks nii palju aega käes? Kui nad ei peaks igapäevaselt tootma, tootma, tootma ja tarbima, tarbima, tarbima. Tootma selleks, et tarbida, ja tarbida selleks, et keegi saaks tootmisega end ära elatada. Tihtipeale kraami, mida tegelikult üldse tarvis pole. Üha suurema kasumi saamise nimel toidetakse inimestes kadedust ja saamahimu, õhutatakse olema väärtuslikum selle läbi, mis sul on, mitte selle läbi, mis sa ise oled. Võetakse inimestest viimast, et nad rohkem toodaksid ning et neil oleks vähem aega lugeda ja mõelda, sest mõtlemine võib viia maailmakorra kõikumiseni. Ai, Balzac, mässuõhutaja...